16. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Praktikas on viimasel ajal mitmeid näiteid, kus Eesti ettevõtjad tegelevad välisriigist tarnitud kaupade Eestis turustamisega, ent ühel hetkel selgub karm tõsiasi, et müüdavad mööbliesemed, sanitaarkeraamika, kodudisain, kosmeetika, mänguasjad vm kaubad rikuvad autoriõigusi, tööstusdisainilahenduse omanikule või kaubamärgiomanikule kuuluvaid õigusi. Teisisõnu, tegemist on  piraatkoopia või võltskaubaga. Eeltoodust tulenevalt esitab õiguste omanik turustaja vastu nõude. Lisaks õiguste rikkumise lõpetamisele soovitakse üldjuhul rikkumise eest ka kopsakat kahjuhüvitist. Halvimal juhul saabub nõue välisriigi kohtust, sest õiguste omanikud ei söanda kulutada aega rikkujaga kohtuvälise kirjavahetuse pidamisele. Kohtusse pöördudes kasutatakse loomulikult kõiki võimalusi vaidluste allutamiseks oma asukohariigi kohtule.

Seejuures pole edasimüüjatel üldjuhul kuni nõude saamiseni aimugi, et nende müüdav kaup on teise isiku autoriõigusega kaitstud teose või tööstusdisainilahenduse ebaseaduslik koopia või et kaubale kantud sõna või tähis on kellegi kaitstud kaubamärk. Paraku ei anna aga õigustest mitteteadmine rikkumisele õigustust ega vabasta vastutusest.

Kas ja kuidas end sellise stsenaariumi vastu kaitsta?

1. Ole piisavalt hoolasTarnides kaupa piirkonnast, kus intellektuaalse omandi rikkumise tõenäosus on arvestatav (nt piraat- ja võltskaupade poolest tuntud Aasia riigid), tasub ettevõtjal igal juhul teha omaltpoolt kõik mõistlikult võimalik veendumaks, et õigusrikkumisi ei esine.

Eestis ja Euroopa Liidus õiguskaitset omavaid kaubamärke on lihtne kontrollida Internetis kättesaadavate andmebaaside kaudu. Ehkki kaubale kantud tähis võib esialgu näida tundmatu, tasub igaks juhuks siiski registrist kontrollida, kas selline kaubamärk on seda liiki kauba suhtes kaitstud ning juhul kui on, siis hinnata, kas kaubamärgiomanikuna registreeritud isik ja tootja lähevad kokku või kas on reaalne, et tootja tõesti omab õigust kaubamärki kasutada.

Autoriõigused paraku registreeritud ei ole ja neid registrist kontrollida ei saa. Tööstusdisainilahendused on küll registreeritud, ent arvestades registreeringute hulka ja otsingumootorite võimalusi, siis paraku on tavalisel kaupmehel üldjuhul keeruline või lausa võimatu registri järgi rikkumisi tuvastada.

Siiski tuleks ettevõtjatel, kes tarnivad riskipiirkonnast, sortimendi valikul intellektuaalse omandi rikkumise riski piisavalt kriitiliselt hinnata. Kui Hiina tehas reklaamibki toodet kui tuntud disainitoote analoogi, siis on raske hiljem väita, et õiguste rikkumine ei olnud teadlik ja tahtlik. Samuti tasub väga tõsiselt suhtuda kõikvõimalikesse klientide vihjetesse stiilis „need klaasid näevad välja nagu Iittala® omad, ent on poole odavam!“ või „see kraanikauss on ju täpselt nagu Villeroy & Boch®!“. Kui juba kliendid piraat- või võltskoopia ära tunnevad ja sellele tähelepanu juhivad, siis peaks ka professionaalne edasimüüja seda märkama ning kontrollima.

Olukorras, kui kaupmees suudab näidata, et ta ei olnud õiguste rikkumisest teadlik, pole kellegi õiguseid rikkuda soovinud ja on ennekõike teinud omaltpoolt kõik mõistlikult võimaliku rikkumiste ärahoidmiseks ja vältimiseks, on õiguste omanikud kahtlemata altimad rikkumist andeks andma ja oma kahjunõuetest loobuma või neid vähendama või kompromissi sõlmima.

2. Pane vastutus tootjaleOn selge, et kaupmees ei ole nö elav tööstusdisainileksikon ning kõikvõimalikke intellektuaalomandiga kaitstud teosed ta ära tunda ei suuda ning rikkumisi lõpuni ära hoida ei ole tihti võimalik. Seega lisaks pingutustele rikkumisi vältida, tasuks siiski mõelda ka halvima stsenaariumi peale ja kui vähegi võimalik, siis jätta lepinguga kõik rikkumisega seotud riskid tootjale.

Nii saavad tootja ja turustaja lepingus kokku leppida, et tootja on kohustatud tagama, et kaup ei riku mistahes intellektuaalse omandi õigusi ning rikkumise esinemisel peab ta hüvitama kõik rikkumisega seoses turustajale tekitatud kahjud (alates õigusabikuludest kuni väljamaksmisele kuuluvate kahjuhüviste ning kaubapartii hävitamise kulu ja kahjudeni). Kindlasti on oluline selline leping allutada ka Eestis kehtivale õigusele ja leppida kokku siinses kohtualluvuses.

Ehkki praktikas on ilmselt küsitav, kas intellektuaalse omandi rikkuja turustajaga sõlmitud lepingut ka täidab ja mingeid kahjusid reaalselt hüvitab, on eeltoodud lepingul kaks peamist eesmärki. Esiteks, sellise lepingu tootjale pakkumine paljudel juhtudel paljastab rikkumise ohu. Üldjuhul tehased, kes piraat- või võltstooteid müüvad, eelistavad ilma lepinguta tegevust ja edasimüüjaga sellist lepingut sõlmida ei soovi.

Teiseks saab hilisemates suhetes ja läbirääkimistes õiguste omanikuga, samuti potentsiaalses kohtuvaidluses, sellist lepingut kasutada kui täiendavat tõendit selle kohta, et turustaja hoolib intellektuaalse omandi õigustest ja pole soovinud neid rikkuda. Vastupidi, ta on õigusi väärtustanud ja küsinud ka tootjalt eraldi kinnitust selle kohta, et tooted ei riku intellektuaalse omandi õigusi.

3. Tee koostööd õiguste omanikuga

Kui õiguste rikkumist siiski vältida ei ole õnnestunud ja eeltoodud must stsenaarium peaks aset leidma, siis tuleb igal juhul õiguste omaniku nõudesse suhtuda tõsiselt. Praktika näitab, et hooliva suhtumisega õiguste omanikku ja tema loomingusse, rikkumise selge ja tingimusteta taunimise ning õigeaegse, piisava ja konstruktiivse koostööga on võimalik jõuda mõistliku kompromissini. Üldjuhul ei ole kaubamärgiomanike eesmärgiks siiski tahtmatutelt rikkumistelt teenida, vaid pigem oma õigusi väärtustada ja edasisi rikkumisi ära hoida.

Autor: Kairi Kurisoo