Autor: Margus Kastein • 13. detsember 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Õlle ja viina aktsiisi tasakaalus suhte lõhkumise mõte, mida kange alkoholi tootjad viimastel nädalatel meedias propageerivad, on selgelt samm ajas tagasi. Tagasi nõukogude aja lõppu, kui praeguseks vana Euroopa riikidest üle võetud õlle ja toidu või veini ja toidu kultuur meie söögikohtades ja kodudes alles arenema hakkas.

Kui Eesti peaks tõesti kaaluma 2,6kordset aktsiisitõusu lahjadele alkohoolsetele jookidele, tekiks olukord, kus lahja alkoholi ühe absoluutalkoholi ühiku hind kaupluses oleks kaks-kolm korda kõrgem kui kange alkoholi puhul. Selline muutus toob kaasa hüppelise absoluutse alkoholi tarbimise tõusu ja sellest tulenevalt ka rahva tervise kahjustamise. Seniste tarbijakäitumise suundumuste põhjal võib eeldada, et aktsiisitõus suunaks jõuliselt just hinnatundlikuma klientuuri kanget alkoholi tarbima.

Alles eelmisel nädalal sattusin poes jälgima olukorda, kus noored (juba alkoholi ostmise eas, aga alampiiri ligidal) pidasid aru, kas võtta mitu pudelit lahjat alkoholi või mahlapakk ja viin. Peale jäi viin. Öeldi, et mõjub ägedamalt, lahjat jooki ei jaksa nii palju osta.

Selle kohta, kui palju ja mida täpselt Eestis praegu juuakse, annavad erinevad uuringud vastakaid tulemusi. Kõik on aga ühte meelt, et kange alkoholi osa on meil endiselt väga suur. Konjunktuuriinstituudi andmed 2011. aastast kinnitavad tõsiasja, et kõige rohkem – ligi 4 liitrit inimese kohta aastas - tarbivad Eesti elanikud (ümberarvestatuna 100% alkoholiks) kangeid alkohoolseid jooke. Kuigi lahja alkoholi osa on viimastel aastatel kasvanud.

Enamikus Euroopa riikides kehtib lahjale alkoholile madalam aktsiisimäär kui kangele. Hispaanias lisati õlu hiljuti riiklikus teavituskampaanias isegi toidupüramiidi, mis tutvustas tasakaalustatud toitumise juurde käivaid toite ja jooke. Riigid suunavad oma tarbijaid pigem mitte eelistama kangeid alkohoolseid jooke ning olulisim põhjus selleks on mõju tervisele.

Vaadates üksikinimese ja tema tervise pealt edasi terviku poole, siis lahja ja kange alkoholi aktsiiside ühtlustamine mitte ei suurendaks, vaid vähendaks lahjade alkohoolsete jookide pealt saadavat maksutulu. Seda ühelt poolt seoses tarbimise liikumisega kange alkoholi suunas, mõnedes tarbijagruppides ka salaalkoholi suunas. Teiselt poolt seetõttu, et lahjasid alkohoolseid jooke hakataks ilmselt ostmas käima naabrite juures Lätis. Selline piiriülene kaubandus eksisteerib kõikide riikide vahel, kus on märgatav aktsiisierinevus. Lähemaid ilmekaid näiteid on Taani ja Saksamaa praktika. Seda enam, et meie puhul viiks aktsiisi tõstmine 2,6kordseks Eesti viie kõige kõrgeima õlleaktsiisiga riigi hulka Euroopas.

Jah, õlle tootmine (nagu ka mittealkohoolsete jookide ja vee tootmine) on minu juhitava ettevõtte tegevusala ja äri. Aga mitte hoolimatu ja lühiajalisi huvisid silmas pidades tehtav äri. Eestis tegutsevad õlletootjad on eneseregulatsiooni korras seadnud oma toodetele ja reklaamidele piire, seda soovist arendada siinset joogikultuuri. Siia kuulub näiteks otsus mitte toota kangemat kui 7% õlut, samuti selliseid jooke mitte maale tuua ega reklaamida.

Riikliku alkoholipoliitika raamdokument, mis praegu on avalikuks aruteluks avatud, sisaldab rea tasakaalustatud turu ja tasakaalustatud tarbimise poole suunatud punkte. Samuti eesmärki vähendada absoluutalkoholi tarbimist. Kindlasti ei saaks me selle eesmärgi poole liikuda, andes kangele alkoholile hinnaeelise. Jätkame ikka tasakaalustatult õiges suunas, juba vastu võetud aktsiiside 5protsendilise tõusmise taktis.