Autor: Maris Lauri • 7. juuni 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põhjus peitub reguleeritamata kaupade hinnatõusus, just sellele viitab nii kaupade (2,1%-lt 2,8%-le) kui ka vabalt kujunevate hindade (3,8%-lt 4,2%-le) aastase hinnatõusu kiirenemine.

Ilmselged „süüdlased“ paistavad olevat toidukaupade hinnad, mis kuuga tõusid 1,6% ja aastaga 6,6%. Võrreldavad maikuised hinnatõusud pärinevad 2004. (3,3%) ja 2001.aastast (1,3%). Seega pole kindlasti tegemist hooajalise tõusuga, kuigi mõningate toidukaupade puhul see siiski esineb.

Hoopis tõenäolisem – ja seda ka päris mitmete teiste kaupade-teenuste puhul – on see, et tootjad-müüjad on tajunud tarbijate valmidust rohkem kulutada. Konjunktuuriinstituudi andmetel on tarbijate kindlustunne juba pool aastat püsinud pikaajalisest keskmisest kõrgemal, tarbijate hinnatõusu tajumine ja hinnatõusu ootused on nõrgenenud ning – kõige olulisemana – hirm töökoha kaotuse ees on kõvasti vähenenud. See koos paari viimase kuu jooksul rohkelt räägitud vähenevast tööjõu pakkumisest ja kasvavatest palkadest, on tegurid, mis on tõstnud nii tarbijate kulutamisvalmidust kui ka andnud ettevõtjaile signaali, et hindu võib ja saab tõsta.

Loomulikult seda võimalust ka kasutatakse, sest asjal on ka teine pool: kasvavad palgad tähendavad ka kasvavaid kulusid. Kui lisada sellele aasta alguses tõusnud elektrienergia hind, mida kõik tootjad sel hetkel ei julenud veel müügihindadesse kanda, siis on hinnatõusu põhjuseid ka pakkumise poolelt.

Tarbijate õnneks on siiski ka põhjusi, mis hinnatõusu pärsivad – eelkõige teiste riikide kehv majandusseis, mis hoiab väga paljude toormete, seejuures ka kütuste, aga ka imporditavate kaupade hinnad madala ja langevana.

Päris mitmel juhul võib tegu olla ka tiheda konkurentsiga, sest kuigi tarbijad on praegu valmis enam kulutama, on nende meeleolud ja käitumine kaugel 2005.-2007. aasta omadest. Viimasega tuleb arvestada ka ettevõtjatel, sest muidu võidakse hindade liigse tõstmisega endale tõsine karuteene osutada.

Lähikuudel jätkub kerge hinnatõus, mille põhiteguriks on kodumaine tarbijanõudluse tugevnemine. Suve lõpus, kuid tõenäolisemal sügisel, võib aastane hinnatõus suhteliselt järsult pidurduda – seda eelkõige eelmise aasta tavapärasest kõrgemate hinnatõusude arvestusest väljalangemise tõttu. Kuid, kui tõesti Euroopa ja maailma majanduses hakkavad asjad paranema – seda loodavad suurem osa prognoose – siis võib oodata ka Eestis välistest teguritest tingitud hinnatõusu kiirenemist aasta lõpus.