Autor: Heido Vitsur • 1. august 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nimelt majandusliku mõjujõu ümberpaiknemist väärtusahela erinevate lülide vahel. Küsimust sellest, kes on praegu turul peremees: kas tootja, tarbija, kaupmees või valitsus; ning mida on turujõudude uus muster seni endaga kaasa toonud ja veel tuua võib.

Minister Ligi väitis talle omase otsekohesusega, et aritmeetilise loogika ning kaupmeeste lubaduste vastaselt ei usu tema toidukaupade hindade alanemist käibemaksu alandamise korral. Tal võibki paraku õigus olla, sest turg on turg ning turg käitub turureeglite, mitte aritmeetika või turuosaliste kinnituste kohaselt.

Hindade tase sõltub mitmest tegurist, millest enamiku mõju pole võimalik kuigi hästi määratleda, veel vähem aga täpselt ennustada. Ehkki ­hindade kujunemist selgitavad mudelid on elegantsed, kehtib turul kindla peale ainult üks põhi­mõte - hinnad armastavad trügida just nii kõrgele, kui see võimalik on. Võimalik tase omakorda sõltub sellest, kui vaba või suletud turg on; ning kas turul teevad ilma tootjad, kaupmehed või tarbijad.

Viimasele küsimusele annab parima vastuse jaekaubandushiiu Wal-Mart hiljutine tõus USA ettevõtete seas esikohale. Seda oli ka oodata, sest üleilmastumise uus raund on maailmamajanduses tekitanud olukorra, mida võib võrrelda suurtele maadeavastustele järgnenuga. Kohalikud tootjad polnud järsku enam kõige olulisemad ja ka kohalikku turgu hakkas kontrollima see, kes suutis kontrollida mööda maailma igas suunas liikuvaid kaubavoogusid, sõltumata sellest, kus neid kaupu toodeti.

Tootjad ja tarbijad uues rollis. Aga sellises maailmas satuvad tootjad, vähemalt lõviosa neist, ja ka tarbijad uude positsiooni, sest järsku pole neil toimuvast mängust õiget ülevaadet. Nad on osutunud suhteliselt kergelt asendatavateks ega suuda kuigi oluliselt mõjutada isegi piirkondlikku turgu. Oleme unustanud, et veel mõnikümmend aastat tagasi olid maailmamajanduses suurimad tegijad just tootjad – töötleva tööstuse ettevõtted. Nüüd on jäme ots kaubanduse, õigemini suurte kaubanduskettide ja logistikafirmade käes.

Tavaliselt räägitakse üksnes sellise arengu meeldivast poolest. On ju hea, et tänu kaupmeeste ülemaailmsele haardele on nüüd isegi mis tahes kolkariigi tarbija käsutuses tohutu valik terves maailmas toodetud kaupu. Pealegi veel soodsama hinnaga, kui piirkondlikud tootjad pakkuda suudaksid.

Teisest küljest tähendab suurte kaubanduskettide domineerimine seda, et lõviosa tellimustest läheb piisava suurusega tootjatele ning tihti pole mõtet tootmist käimagi panna, kui pole eelnevat kokkulepet mõne suure kaubandusketiga. Selline olukord toob endaga kaasa konkurentsi­tingimuste moonutamise ja tekitab kaubatootmisesse sisenemisele endisest kõrgema barjääri, vähendab oluliselt väiksemate tootjate võimalusi ja suurendab nende riske.

Kui paljudel juhtudel on sellise kokkuleppe saavutamine alustavale ettevõtjale üldse jõukohane? Ning kui selline kokkulepe osutubki võimalikuks, pole raske eeldada, kuhupoole see kaldu on.

Kokkuvõttes tähendab kaubanduse praegune konsolideerumine ülemaailmses ulatuses kaubavaliku ahenemist. Kuigi igas kaubanduskeskuses on valik praegu ääretult suur, on see muutunud üle maailma järjest ühesugusemaks.

Peamine probleem on mujal. Kuid mõjujõu sellise ümberpaiknemise peamine probleem on ilmselt hoopis mujal. Majandusliku loogika seisu­kohalt on küll õige, et kaupu toodavad järjest enam need, kes suudavad teha seda kõige tõhusamalt, ning et kaupu müüakse sellisel moel, et inimesele oleks kõik talle vajalikud kaubad ühest kohast korraga kättesaadavad. See ei pruugi aga olla ratsionaalne lahendus inimkonna sotsiaal-majandusliku arengu seisukohalt.

Märkamata ei saa jätta järjest kasvavaid pingeid arenenud maade tööturul, selle tööturu “keskkoha” ahenemist ning kitsa tipu, eriti aga suure alumise osa kasvu.

Tööpuudus, eeskätt just noorte kasvav tööpuudus koos vähepakkuvate töökohtade suhtelise rohkusega tekitab tunde, et seda, mida me praegu vanas maailmas täheldada võime, on meie kontinent peaaegu kaks tuhat aastat tagasi juba näinud.

Ka tookord viis tootmise efektiivsusele suunatud konsolideerumine koos logistika arenguga töö Roomast ära. Kuid esialgu ei viinud see ära raha, mistõttu sai Rooma spetsialiseeruda teenustemajandusele (meelelahutustele) ning seda võimaldavale kaubandusele. Kuid me teame, et lõpuks ei jätkunud Roomal endal jõudu sellist tööjaotust säilitada, ning saabus aeg, kus Roomast kadus ära nii raha kui ka provintsides.