Autor: Endel Hango • 10. veebruar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Juhtimises tuleb ette olukordi, kus standardlahendused ja mustrid ei toimi. Vahel pole selgelt teada probleemgi, mida lahendada, või väljakutse, millele keskenduda. Siis on vaja mõelda. Ainult mõtlemisest on aga vähe, sest tulemust on vaja. Siis tuleb mängu loovus.

Peaaegu üheski tööga seotud valdkonnas ei piisa enam sellest, et õpid hästi ära töös vaja mineva tehnika või pähe õiged vastused. Et leida see konkurentsieelis, mis pole kergesti järeletehtav, arendada ettevõtte tegutsemis- ja kohanemisvõimet, on juhtidel ja tippspetsialistel vaja arendada loovust – võimet paindlikult mõelda, leida uusi lahendusi ning saavutada ka tulemusi (viia loovprotsess lõpuni).

Loovust seostatakse enamasti loominguliste väljakutsetega. Loovaks peetakse inimesi, kes kirjutavad muusikat, maalivad või vähemalt nokitsevad käsitöö korras tarbekunsti teha. Päriselt on loovus aga palju laiem – selle tulemuseks on midagi uut, kasutatavat ja kasulikku. Loovus juhtimises on oskus leida kohaseid uudseid lahendusi nii uutes kui ka vanades olukordades.

Loovus on kindlasti õpitav, eelkõige selle komponentide kaudu: probleemitundlikkus, mõtlemise paindlikkus, voolavus, originaalsus ning ideede esitamise ja viimistlemise oskus. Loovuse edukaks rakendamiseks mingis valdkonnas on vaja baasteadmiste-oskuste olemasolu. Nagu kunstnikul on vaja tunda maalimise tehnikat, on looval juhil vaja vallata nii management’i kui leadership’i põhioskusi.