Autor: Margus Amor • 18. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sanktsioonidest tekkinud ja järjest rohkem eskaleeruvad probleemid jõuavad kaupmeheni lihtsalt väikese viitega. Turgude sulgemise tagajärjel vajavad töötlejad vähem toorainet ja esimesena satuvad löögi alla tooraine tootjad. Tööstuses saab lõpp-produkti tootmise võimsust vähendada või siis näiteks joogipiima asemel piimapulbrit toota, kuid lehma piimaandmise väljalülitamisnuppu pole veel leiutatud.

Minu usk Eesti ettevõtete jätkusuutlikkusse on suur. Enamik on selles situatsioonis ka varem olnud. Edu saadab aga neid, kes varakult teadvustavad, et kahju tuleb kanda varem või hiljem. Kiiresti uute turgude leidmine tundub liiga optimistlik lootus, sest sellisel juhul oldaks juba nendel turgudel. Lisaks Eesti ettevõtetele otsib Venemaale alternatiivseid turge veel 27 Euroopa liikmesriiki. Keskenduda tuleks pigem tänaste partneritega lahenduste leidmisele.

Kindlasti leidub ka sellest situatsioonist kasu lõikavaid ettevõtteid, kes sundseisus tootjatelt ja töötlejatelt kauba odavalt kätte soovivad saada ja seda ise suure kasumiga püüavad edasi müüa, kuid see on lühinägelik tegevus. Tegutseme ju kõik ühel ja samal turul. Toiduainete tootjad ja töötlejad on samas meie jaekliendid ning seda on ka nende töötajad ja perekonnad. Negatiivsed muudatused tööturul ja seeläbi ostujõu vähenemine tabab kõige valusamalt just jaemüüjaid ning see kogemus on nelja-viie aasta tagusest ajast kõigil hästi meeles.

Mida jaekaupleja saab teha? Üleskutse kaubanduskette kohalikele tootjatele appi tulema on küll kõlav, kuid tulemus sõltub siiski kõikidest osapooltest. Näiteks on tihe konkurents muutnud kaubanduskettide kasumid piimatoodetelt nullilähedaseks. Jaekaupmeeste piimatoodete müügihind kujuneb eelkõige toorme kokkuostuhinna ja hankija poolt meile kehtestatud ostuhinna baasil. Jaekett seisab eelkõige selle eest, et tarbijale oleks toit kättesaadav taskukohase hinnaga. Samas ei saa ettevõte unustada jätkusuutlikkust tagavat äritegevust.

Jaekaupleja võimuses on mingil määral sortimenti kodumaiste toodete osas laiendada. Siiski, olenemata väljamüügi hinnast pole kogu sanktsioonide tõttu kättejäävat toodangut võimalik ära tarbida. Peamine võimalus Eesti tootjaid ja töötlejaid aidata on hoida olemasolevad kanalid tootjast kliendini avatud ja teha seda võimalikult hästi hajutatud kuludega igas väärtusahela lülis.