Autor: Marika Merilai • 27. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aus vastus oleks jah ja ei. Muidugi oleks tore, kui riik langetaks toidu- ja esmatarbekaupade käibemaksu, kehtestaks pankade kaardimaksete vahendustasudele mingisugused piirmäärad –  ja ei segaks üldises plaanis majandusel toimimast.

Eesti kaupmees on raskustega harjunud. Eesti kaubandus on ju iseseisvumisest saati üsna ebakindlatel alustel toiminud. Pole me väikesel rahval kunagi eriti palju vaba raha olnud, mida kaupmeestele viia. Seepärast on kaupmehed ka harjunud kitsastes oludes tegutsemisega. Oleme seni kenasti hakkama saanud. Täna on küll olukord rahvusvaheliselt veidi ebamäärasem kui seni, kuid (vähemalt esialgu) pole midagi katastroofilist ei Eestis ega ka lähimas naabruses veel toimunud.

Praegune majandusolukord on küll viimase kümnendi teravaim, euroala majanduskasv seiskus II kvartalis ja lähiajaks optimistlikke arengud ei prognoosita, põhjuseks nii Euroopa Liidu kui ka Venemaa enese kehtestatud sanktsioonid. Venemaa impordikeeld mõjutab paljusid riike. Ka meie lähinaabri Soome majandust mõjutab Venemaa turg ja seoses praeguse poliitilise olukorraga prognoositakse Soome majandusele kolmandat langusaastat järjest.

Praegune majanduse areng ei ole enam tavaolukord. Seiskunud ekspordi asemel on just kaubandus viimasel aastal sisemajanduse kogutoodangus aina suuremat rolli omandamas. Ja kaubandusele on üldise fooni taustal lausa eluliselt tähtis aga see, kuidas tunneb end tarbija, milline on tööhõive, arengud sissetulekutes ja ka riigipoolne suhtumine. Ekspordi vähenemine on ju andnud tagasilöögi nii töökohtade arvule kui töötajate sissetulekutele.

Seepärast on ehk mõistetav, miks kaupmehed ohkasid kergendatult, kuuldes, et valitsus asub kiiremas korras Eesti toodetele uusi turge otsima – eksporti kasvatama. Just sedalaadi abi ongi meil kõige enam vaja. See annab tootjale kindluse, et keegi tema toodangu ära ostab, see annab tootjale julguse inimeste töökohad alles jätta ja inimestele julguse teenitud raha sukasäärde pistmise asemel kauplusesse viia.

Meeldiv on ka ühiskonna üldine meelestatus, järjest enam pööratakse tähelepanu kodumaiste kaupade tarbimise suurendamisele. Eesti võttis tänuväärsel moel eeskuju Soomest ning lubas jaekaubandusse ajutiselt müügile ka venekeelses pakendis kaubad. Kui vaadelda tarneahelat tervikuna, siis tuleks kaaluda ka jaekaubanduse toetamise mehhanismide väljatöötamist, et ahel tervikuna paremini toimiks.

Samuti tuleb tunnustada ettevõtjatevahelist koostööd. Raskuste tekkides ei hakanud ettevõtjad üksteisest eemale hoidma, vaid jagavad hea meelega väärt nõuandeid ja kontaktegi. Nad kõik teavad, kui oluline on täna näha tervikpilti, tarneahelat tervikuna. Tunnustada tuleb Eesti suuremaid pankugi, kes andsid teada, et on vajadusel valmis kaaluma maksepuhkuse andmist, maksegraafiku muutmist, investeerimisplaanide ülevaatamist jm. Lõppkokkuvõttes peaks kõik need protsessid turgu korrastama.