5. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tarbijal on teadliku ostuotsuse tegemiseks oluline saada ostuvalikute kohta täielikku ja objektiivset infot. Ühe aspektina mängib rolli see, kuidas on kaubad ostukohas paigutatud. Kliendi tähelepanu pälvivad esmajoones need müügiartiklid, mis asuvad rohkete riiulite kõige silmapaistvamates kohtades. Esiletõstetud paigutus ei pruugi aga mitte tähendada seda, et jaemüüja peab kaupa edukaks, vaid viidata hoopis asjaolule, et kõnealuse kauba tootja maksab jaemüüjale tasu selle eest, et just tema toode paigutataks kõige nähtavamale kohale.

Kauba paigutuskoha eest tasu maksmine võib paraku minna konkurentsiõiguse reeglitega vastuollu, sest konkurentsiseaduse kohaselt on konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe keelatud. Sellel, miks võib mainitud tasu kujutada endast konkurentsivastast kokkulepet, on mitu põhjust.

Normaalse konkurentsi tingimustes konkureerivad kaupluses eri tootjate kaubad parimate positsioonide nimel. Niisiis tuleks eeldada, et kauplusepidaja paigutab sinna kaubad, mille ta hindab edukamateks või mille müük on talle kasulikum. Olukorras, kus ettevõtja maksab jaemüüjale oma toote parema asukoha eest kaupluses tasu, ei tee jaemüüja kaubapaigutuse otsust seevastu mitte oma majandusstrateegiast lähtudes, vaid kokkuleppel kauba tootnud ettevõtjaga.

Tasu küsimine toote hea paigutuskoha eest võib tähendada, et tootja soovib või saab turustada märgatava osa oma tootest ainult konkreetse jaemüüja kaudu, sest nii saab ta katta tasuga seotud kulud. Samal põhjusel tõstab tootja tõenäoliselt ka kauba hinda.

Teisalt võib tasu hea paigutuskoha eest kaupluses olla tarbijale kasulik. Jaemüüjal on tihti tootjatest vähem teavet selle kohta, milline on äsja turule tulnud kauba võimalus saavutada müügiedu. Ta võib seega saada kaubapaigutustasu soovist signaali selle kohta, millised kaubad osutuvad tõenäoliselt kõige edukamaks, sest tootja nõustub harilikult maksma tasu üksnes juhul, kui usub oma toote müügiedusse.

Seetõttu ongi nn grupierandi määrusega kehtestatud üldine erand konkurentsivastaste kokkulepete keelust. See puudutab tootmise ja turustamise eri tasanditel asuvate ettevõtjate kokkuleppeid juhul, kui tarnija turuosa ei ole üle 30% kaubaturust, kus ta oma kaupu müüb, ja ostja turuosa ei ole üle 30% kaubaturust, kus ta kaupu ostab. Kui need tingimused on täidetud, on nimetatud ettevõtjate kokkulepped keelatud üksnes juhtudel, mis on üldise grupierandi määruses selgesõnaliselt kirjas. Nii saabki sageli kohaldada tasule toote hea paigutuskoha eest üldist erandit ning kinnitada, et need kokkulepped on konkurentsiõiguslikult lubatud.

Siiski tuleks jaemüüjatel ja tootjatel endale teadvustada, et kui kummagi turuosa ületab 30%, ei kohaldu üldise grupierandi määrus ning tasu kauba hea paigutuskoha eest võib tähendada konkurentsiõiguse rikkumist ja olla konkurentsivastane kokkulepe. Igat sellist kokkulepet tuleks analüüsida eraldi, kuna konkurentsivastased kokkulepped on tühised ja loetakse kuriteoks.

Autor: Triinu Järviste