27. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eestile on eksport oluline, mistõttu meie piimatooted otsivad praegu riiklikult kõige kõrgemal tasemel kohta Hiina ja Jaapani turul. Palju lühem on Eesti toidutootjatel aga teekond siinsetele kaupluselettidele, mida soodustaks kohalike tootjate ja kaupmeeste senisest parem koostöö tarneahelas ning ühistegevuse põhimõtetest sarnaselt arusaamine.

Eesti toiduga kauplevates jaekettides on kodumaiste toidukaupade sortiment ja osakaal tegelikult pidevalt suurenenud. 2014. aasta aprillis läbi viidud sortimendi- ja hinnauuringu põhjal oli kodumaiste toidukaupade osakaal sortimendis 60% (2013. a – 57%). Jaekettide esindajad hindasid 2013. aastal kodumaise kauba osakaaluks käibes 62%, mis oli aastaga tõusnud kuus protsendipunkti.

Tootjad soovivad mõistagi seda protsenti ja eestimaise kauba müügimahtu veelgi suurendada ja ega kaupmeestelgi selle vastu midagi pole – pikaajaline ja ladus koostöö teeniks mõlema poole ärihuve ja tuleks kasuks klientidele. Mida aga teha, et siseturul veelgi rohkem kaupu müüa?

Kaupmeeste liidu arvates võiksid tootjad alustada ühistegevust ja koostööd töötlemises, ekspordis, turunduses, läbirääkimistes. Sellest on juba aastaid räägitud, samas tundub, et just praegu võiks olla see hetk, kui kivi tagant liikuma pääsetakse. Ka kaupmeestel oleks lihtsam kaupade sisseostu korraldada, kui osapooled jõud ühendavad ning mahud on suuremad.

Ma pole sugugi nõus (väike)tootjate esindajate arvamusega, et omavahelises suhtes on jõupositsioonil kauplusteketid, kes dikteerivad lepingutingimusi ning kasseerivad tootjalt raha erinevate lisateenuste eest. Koostöö tarneahelas on oluline ning see laabub siis, kui kõik osapooled seda soovivad ja tarneahela toimimisest aru saavad. Äririske jagab seejuures kaupmees täpselt samamoodi nagu eurotoetusi saav tootja. Täpselt sama lugu on panustamisega sellesse, et toode müüdud saaks.

Pelgalt kauba riiulile tõstmisest on vähe, sest tuhandete hulgast ei pruugi klient seda kaupa leida, kui ta sellest midagi ei tea. Samas ei ole ka jaekettidel võimalik tuhandeid kaupu ilma tootja või töötlejata tutvustada. Jaeturul on konkurents äärmiselt tihe, mis ühelt poolt tuleb tarbijatele kasuks laia sortimendi ja sagedaste soodushindade näol, teisalt aga jätab vähem ressursse kaupade tutvustamiseks. Kui poeletil pole alati seismas kodumaine õun, küüslauk või tomat, siis selle üks põhjustest on täpselt sama, miks mõni talutootja valib endale põllutööde tegemiseks John Deere´i traktori asemel Hiina või Valgevene päritolu alternatiivi.

Jaekettide ja tootjate erinev nägemus tarneahela toimimisest ja koostöö tähtsusest ei ole päevakorral vaid Eestis, see on iseloomulik jaekaubanduse valdkonnale kogu Euroopas. Praeguseks on Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi heakskiidul ning 11 organisatsiooni eestvedamisel valminud hea tava põhimõtted, mis kirjeldavad vertikaalseid suhteid toiduainete tarneahelas – muu hulgas selliseid põhimõtteid nagu lepinguvabadus, põhjendatud nõudmised ja vastutus riskide ees.

Eemärk on edendada häid äritavasid toiduainete tarneahelas äritehingute aluspõhimõtetena ning viia need ellu vabatahtlikkuse alusel. Praeguseks on tarneahelat puudutavad hea tava põhimõtted omaks võtnud paljude Euroopa riikide tööstus- ja ka kaubandusettevõtjad. Kahjuks Eestis, Lätis ja Leedus on see protsess olnud aeglane.

Samas on see võimalus koostöö parandamiseks. Meil on olemas head kaubandustavad kaupmeestele, millest lähtuda; meil on head ehitustavad, mis annavad garantii valminud objektidele; meil on olemas hea raamatupidamistava ehk tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtted. Miks mitte juurutada häid tavasid toiduainete tarneahela puhul? See annaks efekti nii ekspordi kui siseturu arendamisel.

Autor: Marika Merilai, Kaupmeeste Liidu nõunik