Autor: Kai Realo • 4. november 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Riik on aastatega suurendanud töötukassa võimekust ning tegeleb töövõimereformiga ja kutsehariduse edendamisega. Näen neis sammudes õiget suunda, kuid paraku nõuab vananev ja kahanev riik elanikkonnalt rohkem. 

Eesti peab lähiajal oma majanduse käima saama olukorras, kus meie peamised eksportturud langevad või hanguvad ja piirkonda mõjutab poliitiline ebastabiilsus. Tingimustes, kus Eesti investorid passivad. Olukorras, kus raha ei liigu, vaid selle värv tuhmub pangakontodel. Seisus, kus meid, eestimaalasi, jääb järjest vähemaks ning kus igal aastal lahkub tööturult 10 000 inimest ehk käesoleva kümnendi lõpuks pea iga viies tööealine.

Eesti avalik ruum on uue positiivse tõuke otsinguist, ideedest ja ettepanekutest kummis. Lisan siia ka paar lihtsat mõtet ja soovitust, millest esimene on kasulik riigile ja teine selle kodanikele.

Naaberriikide kogemuse põhjal julgen väita, et osaajalise töökoormusega töötamise toetamine aitaks riigil juurde tuua lisaväärtuse loojaid ja maksumaksjaid. Mis veelgi olulisem, võimaldaks tööturu praegust pilti muuta oluliselt mitmekesisemaks ja inimesi enam kaasavaks. Kui muuta osalise töökoormusega töötamine lihtsamaks, tooks see tööturule lisaks vanemaealistele ja lastega kodus olevatele vanematele ka noored ning võimaldaks neil kooli kõrvalt saada esimene päris töökogemus, sujuv sissejuhatus ja ettevalmistus eelseisvaks töömaratoniks. Jaekaubandus on valdkond, mis kannatab pidevas töökäte puuduses, ning iga töötaja, sealhulgas ka osaajaga töötaja, on alati oodatud.

Loe Äripäevast pikemalt, mis näiteid Kai Realo täpselt toob ning mis lahendusi välja pakkub.