Autor: Äripäev • 24. august 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimaste aastate pöörasele laienemisele, agressiivsele panustamisele betooni pidi piir ette tulema – see, mis toimus, ei olnud mõistlik.

Põhjusi on mitu, aga suures plaanis on siin kõige olulisem kaubanduspinna rohkus elanikkonna suurusega võrreldes – seda korrelatsioonis ostujõuga. Eestis on ühe inimese kohta kaubanduspinda umbkaudu 0,75 ruutmeetrit, aga iga tallinlase kohta lausa ligemale kaks. Kaubanduspinna ja elanike suhtarvu poolest on Eesti Euroopa edetabeli esimeste riikide seas, ostujõuga paigutume aga hoopis viimaste sekka. See disproportsioon, mis on püsinud aastaid, ei räägi jätkusuutlikkusest. Eesti 1,3 miljonit elanikku ja Tallinna 441 000 on numbrid, mis kiiret suurenemist kindlasti näitama ei hakka.

Agressiivne laienemine käis olude kiuste

Muidugi mõista olid need asjaolud agressiivsetele laienejatele teada, need pole täna taevast kaela sadanud. See pole takistanud suurte kaubakeskuste – neist igaühe juurde kuulub enamasti ikka loomulikult ka supermarketi mõõtu toidupood – rajamise nakkust Tallinnast Tartusse levimast. 

Nägime selles juba eelmisel aastal ohu märki, mis viitab majanduse tasakaalustamatusele ja uue kriisi võimalikkusele. Mõtlemisainet on tuleval aastal või kaugemas tulevikus valmima plaanitud kaubakeskuste omanikel küllaga. Aasta või paariga kõnealune ebakõla nimelt oluliselt ei muutu. Majanduskasvu ja tarbimise käärid on ebatervislikult suured ja selle seisu paranemist ei paista.

Maximat ajendas laienemispidurit tõmbama just seesama probleem: ostjaid ei jagu enam määral, mis õigustaks uute keskuste rajamist. Selle teine pool on tõsiasi, mis moel või teisel kummitab peaaegu kõiki Eesti tööandjaid: tööjõu nappus. Vaatamata ilmutatud paindlikkusele – Maxima on üks väheseid ettevõtteid, mis veab ise oma tööjõudu ühest linnast teise – ei jagu töökäsi. Nõnda on ettevõte mõistnud, et laienedes peaks ta nii ostjaid kui ka müüjaid üle lööma hakkama ka iseendalt, mitte ainult konkurentidelt.

E-kaubandus ja iseteenindus leevendavad töökätemuret. Mõnevõrra leevendavad töökätepuudust küll iseteeninduskassad, mis oma aega hindavale ostjale meeldivad. Nende rajamine on investeering, mille tasuvusest kaupmehed veel eriti rääkida ei taha, aga tulevikku vaadates kindlasti möödapääsmatu areng.

Arenev e-kaubandus vähendab samuti pisikeste sammudega poeruutmeetrite vajadust. Siingi oli Maxima esimene, kes taipas, et esmatarbekaupade ostmine veebist võib siinsele kundele sobida. Üsna pea otsustas esmatarbekaupu veebipoe vahendusel pakkuma hakata ka Selver. 

Kuna teenus on alles uus, startinud eelmisel aastal, siis on tibusid ilmselt vara lugeda. Eeldada võib aga, et seegi teenuseliik on tulnud selleks, et jääda, hoolimata sellest, et paari aastaga ei saa jae- ja veebinumbrid ilmselt veel võrreldavaks.

Rohkem kui toidu- ja muude esmatarbekaupade müüjatel on põhjust ikkagi mõtlik olla uute suurte kaubakeskuste rajajatel ja omanikel. Kahjuks ei ole kiire sisetarbimise kasv majanduskasvu kaasa toonud ning teha panus ootusele, et sisetarbimine üksi võiks Eesti majanduskasvule tiivad anda, on pehmelt öeldes naiivne.