24. oktoober 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tagajärjeks võivad olla ulatuslikud rahatrahvid ning koostööpartnerite rahalised nõuded. Esmaseid Komisjoni suundi läbi töötades võin väita, et kui me selle protsessi juures ei selgita oma väikese turu spetsiifikat ja seda, mis on näiteks Eesti tähenduses oluline investeering, on tulevikus keerulisem Euroopa Komisjoni tasemel toimuva järelevalve käigus oma huvisid kaitsta. Riigiabi kontekstis oleme seda juba kogenud.

Kaubandussektori selgema reguleerimise taustaks on jõuline e-kaubanduse areng, mis on toonud mitmeid muutusi tarbijakäitumises kui ka ärisektori väärtusahelas tervikuna.  Euroopa Komisjon alustas 2015. aasta alguses üle-Euroopalist uurimust e-kaubanduses toimuvast, et hakata kaardistama muutusi ja trende. Uuringuga on Euroopa Komisjon saanud ülevaate kaubandusvaldkonna arengutest ning praktikas kasutatavatest konkurentsipiirangutest. Äsja avalikustatud e-kaubandussektori tööpaberi lõppversiooni on oodata 2017. aastal. Kuid juba avaldatud dokument näitab järgnevate aastate järelevalve suundi. Senini on avaldatud küll ainult nn eelaruanne, kuid Komisjoni tegevus omab tõenäoliselt järgnevatel aastatel olulist mõju kaubanduse valdkonnas tegevatele ettevõtjatele sh Eestis.

Komisjoni tööpaber ning selle kõrval kõmisev konkurentsivoliniku Margrethe Vestageri käsk edasimüügilepingute ülevaatamiseks ning konkurentsiõigusega kooskõlla viimiseks on ilmselge viide sellest, kuhu konkurentsiametnike pilgud saavad veelgi enam suunatud olema. Selline teravdatud pilk võib ettevõtjatele kaasa tuua olulisi trahve ( lausa miljonites ning teatud harvematel juhtudel ka miljardites), samuti võib oodata tsiviilnõuded. Eesti ettevõtjatel on ilmselge oht sattuda osaks Komisjoni laiematest uurimistest, kui on võimalik ka Konkurentsiameti ja prokuratuuri enda uuringud puhtalt siseriiklikes olukordades. 

Tarbija leiab üha enam tooteid veebist, kuigi piiriülene kaubandus on piiratum. Samas uudised füüsiliste poodide surmast on osutunud enneaegseteks. Tarbijakäitumisele on reageerinud omakorda kogu sektor. Muuhulgas on e-kaubanduse kasvu tõttu oluliselt suurenenud tootjate kontroll turustusahela üle. Kontrolli tarneahela üle võimaldavad ühest küljest tehnilised lahendused. Teisalt on sellise vajaduse loonud ka tarbijakäitumine. Näiteks võib tootjatele ja edasimüüjatele pikas vaates olla kahjulik olukord, kus tarbija küll vaatab ja testib toodet kaupluses, millega seotud  kulud kannab jaekaupmees, kuid tellib toote veebist, madalaima hinnaga pakkujalt ning enamasti ainult veebis müüvalt  kaupmehelt (tema kulud on madalamad).

Üldine vastus tootjate poolt on olnud üha enam ise otse tarbijale tooteid müüa ning karmistada nõudeid edasimüüjatele. Olukord, kus senised koostööpartnerid on muutunud ka üksteise konkurentideks ja tootjad seavad uusi piiranguid teistele ettevõtjatele, toob tahes tahtmata kaasa olulisi riske konkurentsireeglite rikkumiseks. 

Praktilise poole pealt on igal kaubandusvaldkonna ettevõtjal põhjust hetkeks mõelda, kas aastate jooksul üha detailsemaks muutunud edasimüügilepingutes kirjutatu on ikka konkreetset toodet silmas pidades mõistlik. Ilmselt ei vaja elektriline hambahari ostmisel kliendi spetsiifilist nõustamist ja ei ole mõistlik lubada seda müüa ainult füüsilistes poodides. Näiteks võib teatud juhtumitel probleeme hakata tekitama nõue, et edasimüüjal peab olema vähemalt üks tavakauplus, isegi kui sellist tingimust on tänaseni peetud lubatuks. Samuti võib tekkida Eesti ettevõtjate jaoks probleeme võimalikud piirangud piiriülesele müügile. Ka peaks olema ettevaatlik sätetega, mis piiravad edasimüüjal võimalust olla kajastatud hinnavõrdluse lehekülgedel. Lõpuks, juba senini problemaatiline soovituslike hindade määramine on ilmselt üha teravama luubi all. Ei maksa unustada, et edasimüüjal peab olema võimalik müügihind vabalt määrata.

Konkurentsiõigusele tüüpiliselt ja igale ettevõtjale meelehärmiks ei tähenda eelnev, et kirjeldatud piirangud on alati keelatud. Vaja on rahulikult hinnata, kas nad võiksid mingil põhjusel probleeme tekitada, ning võtta arvesse, et varasemad hinnangud ei pruugi enam tulevikus alati olla pädevad.

Ühtlasi tasub hakata plaani pidama ettevõtjate esindusorganisatsioonidel – suurenenud andmehulk, millest Euroopa Komisjon edasistes arengutes lähtuda saab, nõuab ka üksikasjalikumaid põhjendusi praktikas kasutatavatele piirangutele. Meie, väikese turu spetsiifika analüüsimine selgitamine olukorras, kus kaubanduse järelevalvesuunad on just kujundamisel, on panus tuleviku ettevõtluskeskkonda.

Autor: Martin Mäesalu, RaidlaEllex