20. jaanuar 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti e-kauplejad e-kaubanduse kasvust peaaegu osa ei saagi. Osa põhjust peitub tõesti Eesti turu väiksuses, kuid eeskätt on see tarbijakaitseameti pikaajalise ja sihikindla antikampaania tulemus.

E-rahvana oleme uhked e-valimiste, e-maksuameti, id-kaardi üle, ja muidugi teeme ka üha rohkem e-oste. Mullu kasvas e-kaubanduse maht Eestis tervelt 40%, kuid enam kui 90% selle kasvu taga olnud rahast läks välismaale. Ning mitte üksnes Hiinasse, kust võib praktiliselt ükskõik mis asja leida hinnaga 4.99 eurot tükk, vaid väga hoogsalt kasvab ka eestimaalaste ostlemine Kesk-Euroopa e-poodides.

Aga miks mitte Eesti e-poodidest? Põhjus on pealtnäha lihtne: Eestis on e-poe pidamine kallis. Osalt tõesti meie väikese rahvaarvu tõttu, mis ei luba saavutada turul arvestatavat mastaabisäästu. Kuid hoopis suurem osa sellest kallidusest tuleb absurdi piiri kompavatest regulatsioonidest ning Tarbijakaitseameti aastatepikkusest süüdimatust, kuid tulemuslikust pingutusest e-kaupmeeste maine mäkerdamisel.

Äririskid tõstavad hindu

Mõned näited keeldudest-käskudest, mis väidetavalt edumeelne e-riik enda e-kaupmeestele on kehtestanud ja kehtestamas.         

Kuna e-poes ei saa inimene kaupa enne ostmist katsuda, on ostjal õigus 14 päeva jooksul kaup tagastada. See on inimlikult mõistetav ja tõepoolest vajalik ostja huvide kaitseks ebakvaliteetsete toodete eest või lihtsalt puhuks, kui päriselus paistab kaup teistsugune kui e-poe fotodel. Kuid selline tagastusõigus kehtib ka ilma isegi igasuguste vigadeta kaubale, ostja ei pea tehingu tagasipööramiseks esitama vähimatki põhjendust. See on kaupmehele juba arvestatav lisakohustus ja -risk, mida ta ei saa vähendada näiteks kvaliteetsemat kaupa müües, ning mis paratamatult suurendab e-poe kulusid ehk kokkuvõttes hindu.

Kuid see pole veel kõik - Tarbijakaitseamet liigub oma agaruses nüüd sinnapoole, et 14 päeva jooksul kehtiks tagastusõigus ka juba kasutatud kaubale! See tähendaks, et müüja peab küsimusi küsimata tagasi ostma näiteks kaks nädalat kantud teksad või puhkusereisi läbi käinud reisikohvrid. Ametnike sõnul on see müüja äririsk.

Kõlab uskumatult, aga alla 18-aastase ostja puhul on müüjal kohustus kontrollida, kas ostja lapsevanem on raha andnud just konkreetse eseme ostmiseks. Ma ei pea siin ilmselt lisamagi täpsustavat kommentaari selle päriselus teostatavuse kohta. Tõepoolest, Tarbijakaitseameti tõlgenduses võib e-poest särgi ostnud nooruki vanem teha hiljem vaide, et tema andis raha pükste ostuks. Müüja peab tagastama raha, kuid tal pole õigust saada tagasi isegi mitte sedasama kantud särkigi. Ametnike sõnul on see müüja äririsk.

Sellised äririskid mõjutavad paratamatult Eesti e-kaupmeeste konkurentsivõimet ehk lihtsamalt öeldes nende pakutava kauba hinda. Kui mitu seesugust äririski suudab ettevõtja enda kanda võtta enne, kui ostja ta hülgab?

Lisaks jaburatele keeldudele-käskudele näeme üha sagedamini pealkirju, mis kutsuvad teada andma petturlikest veebipoodidest, järjekordsetest tarbijakaitse musta nimekirja lisatud e-poodidest, võimalustest e-poes tüssatud saada. Tarbijakaitse teeb tänuväärset tööd tarbijate kaitsmisel, kuid kas tõesti suudab ametnike fantaasia teha seda vaid kohaliku e-kaubanduse halvustamise ja mõnitamise teel? Ma pole näinud kampaaniaid, kuidas ära tunda häid ja ausaid e-poode, ega artikleid sellest, kuidas Eesti e-kaupmehed loovad väga nutikaid lahendusi probleemide ja rahulolematuse ennetamiseks?

Negatiivne teavituskampaania

Võimas kampaaniatöö on Tarbijakaitseameti enese kodulehe andmeil toonud neile tänavu 24267 pöördumist. Ettekirjutusega kauplejale on neist lõppenud… 46! See on 0,18% kaebustest!

See kinnitab veenvalt, et ameti mürgine teavitus on oma töö teinud ning tarbijad näevad Eesti e-kaubanduses tonti igal sammul. See pole koht vastu rindu taguda, justkui oleks kõva teavitusega viidud rikkumiste arv ülimadalaks. See tähendab üheselt, et kampaaniakorras hirmutamisega on valekaebuste arv lakke aetud ning e-kaupluste maine tarbijate silmis lootusetult rikutud. Amet põletab aga ereda leegiga maksumaksja raha, võideldes iseenda seinale maalitud kollidega.

Aus kaupleja, kes tahab turul olla ka homme ja ülehomme, ei vaja käske ja keelde, temale on oluline vaid ostja rahulolu. Aus kaupleja tuleb ostjale vastu alati, kui selleks on põhjus. Eesti-sugusel turul levib sõna kiiresti ning sulitajad pakivad oma poe kokku kiiresti ka ilma igasuguse keelamise või ettekirjutuseta. Kuid mis põhiline – mitte ükski arv ei kinnita, et Eesti e-kaubanduses valitseks pettus, tüssamine ja sigadus. Miljoni tehingu kohta leiab alati mõne näotu üksikjuhtumi, kuid nende põhjal üleühiskondse nõiajahi korraldamine maksumaksja raha eest pole proportsionaalne, õiglane ega eluterve. 

Pigem tuleks tunnustada Eestis tegutsevaid ausaid ning edumeelseid kauplejaid, keda on selge enamus. Pöörakem teavitustöö teravik sinna, kus on probleemid – näiteks suur pettuseoht tundmatutes välismaistes e-poodides. Katsu sealt raha tagasi saada, kui kaup kadunud ja kaupmeeski kadunud! Pigem tuleks tarbijaid üles kutsuda: Eesti e-poes ostled turvaliselt!

Allikas: Äripäev

Autor: Toomas R. Raist, osta.ee