Elustiil kergitab kaalu rohkem kui limonaad

Sirje Potisepp
Sirje Potisepp

Magusamaksu vastu võitleva joogitööstuse suunal on saadetud mitmeid kriitikanooli, millega on püütud öelda, et võitlema justkui ei peakski ja et maksuga nõustumine oleks tootjate vastutustundlik samm rahva tervise nimel. Kõlanud on ka väide, et magustatud joogid on sisuliselt luksuskaup, mis tekitab kahjulikku sõltuvust, ning seetõttu tuleks see ka kõrgemalt maksustada, kirjutab Toiduliidu juht Sirje Potisepp

Täna laual olev eelnõu käsitleb tegelikult karastusjoogina pea kõiki suhkrut sisaldavaid jooke, mis ei ole 100% mahlad. Ehk siis me räägime ka smuutidest, nektaritest, mahlajookidest, maitsevetest, spordijookidest ja teistest jookidest, mitte ainult limonaadidest. Mõte, et ükski nendest toodetest on sõltuvust tekitav luksuskaup, paneb paratamatult muigama.

Limonaadides nagu ka paljudes muudes toiduainetes on täna suhkrut poole vähem kui 20 aastat tagasi. Samas on laste ülekaalulisus poole suurem probleem kui 20 aastat tagasi. Kas lapsed söövad siis poole rohkem kui 20 aastat tagasi? Ei taha seda uskuda. Kulus ju minulgi lapsepõlves suurem enamus taskurahast ikka kommide, limonaadi ja muu taolise peale. Ometi ei olnud ma ülekaaluline. Soomes on karastusjookide maks kehtinud aastast 1940, ülekaal aga hoopis kasvab.

Mis teeb paksuks?

Ilmselt ei ole vaja teaduskraadi, et aru saada, kus on tegelikult probleemi teravik. Laste ja täiskasvanute füüsiline aktiivsus on aastatega drastiliselt vähenenud. Suhkrut sisaldavad tooted võivad olla kui kallid tahes ja võime suhkru toodetest kasvõi igavesest ajast igavesti välja võtta, aga probleem ei kao kuhugi.

Kui 20 aastat tagasi jalutasid lapsevanemad lastega koolitee läbi vaid esimestel koolinädalatel ja edaspidi kõndisid lapsed kasvõi kümme kilomeetrit kooliteed üksi, siis täna sõidavad lapsevanemad oma võsukestele taksot sageli keskkoolini välja. Tõsi, liiklustihedus on kasvanud märkimisväärselt ning laste turvalisus on asi, millesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda.

Koju jõudes ei torma lapsed enam õue sõpradega ukakat või pallimänge mängima. Mängitakse telefonides, diivanil lesides, sageli päriselus kohtumata, virtuaalmaailmas. Jällegi, võime ju öelda, et õues üksinda uidates varitsevad last mitmed ohud, aga algklassilapse tõsine rasvumine on samuti ohtlik. Ja kõige selle valguses pole kunagi kõlanud mõte piirata riiklike aktsioonidega aega, mis lapsed veedavad nutiseadmetes, või maksustada nutimängud ja –rakendused. Aga äkki peaks just seda tegema, selle asemel, et Euroopa ühe kõrgeima maksumääraga Eesti toidu hinda veelgi kergita.

Võitleme laiskuse, mitte toiduainetega

Ka täiskasvanud ei anna oma lastele füüsilise aktiivsuse ja nutiaja piiramise osas eeskuju. Kindlasti on palju tublisid peresid, kes võivad olla uhked selle üle, et ühised sportlikud ja koosveedetud hetked on nende pere kvaliteetaeg. Aga see, kuidas meedias ilmub iga päev mõni artikkel, mis õpetab ilma trenni tegemata „viie lihtsa nipi abil“ kaalu kaotada, näitab, et meie rahvatervise suurim ohutegur ei ole mitte sissesöödav suhkur, vaid krooniline ja lausa pandeemiline laiskus.

On aeg lõpetada demagoogitsemine suhkruga liialdavate tööstuste suunal ning tunnistada, et plaanitava magusamaksu ainus eesmärk ja oodatav tulemus on riigikassa tulude kasvatamine, mitte ülekaalulisusega seotud probleemide lahenemine.

Milline on selle kogutava raha laiem ühiskondlik kasu rahva tervise küsimuses, mille üle tootjad peaksid „vastutustundliku ettevõtluse“ korras rõõmu tundma? Kas valitsus plaanib suhkrumaksust kogutava raha eest käivitada laiaulatuslikke kampaaniaid, mis sunnivad laiska inimest diivanilt tõusma, dressipükse jalga tõmbama ja treeningsaali minema?

Töötasult töötutoetusele

Samuti kutsun üles hoiduma sellistest loosungitest, et ettevõtted, kelle tooted on ületarbimisel kahjulikud, ei tohigi kasumit teenida. Pole ju mõtet koguda maksuraha selleks, et tuhanded täna joogitööstustes töötavad inimesed saaksid edaspidi oma igakuise sissetuleku tööandja asemel töötukassast. Milline muu saatus saab olla töötajatel, kelle tööandja ei tohi teenida kasumit?

Eesti valitsus peaks olema uhke selle üle, et meie toodetud toit ja joogid – jah, ka alkohoolsed joogid ja karastusjoogid – on kogu maailmas kõrge kvaliteedikuvandiga. See uhkus peaks väljenduma selles, et valitsus teeb kõik endast oleneva Eesti toidusektori konkurentsivõime tõstmiseks, mitte ainult eksporditurgudel, vaid ka siinsamas, koduturul. Inimeste toitumisharjumusi ei saa muuta jõuvõtetega kehtestatud maksuga, mis kahjustab ebaproportsionaalselt ja seadusevastaselt ühte sektorit – see saab tulla ikka ennekõike inimese enda teadlikust otsusest.

Osale arutelus

  • Sirje Potisepp, Toiduliidu juht

Toetajad

Seotud lood

Jälgi Kaubandust sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Tarkvara

Jaekaubandus – kas valida jäik või paindlik laoarvestuse meetod?

Kaalutud keskmine kui lihtsamini hallatav meetod jaekaubanduses, on enam levinud kui FiFO, sest võimaldab lihtsustatud laoliikumist ning kiire jaemüügi puhul üliolulist miinusesse müüki.

Grossi Toidukaubad: tööajaarvestus muutus kordi lihtsamaks

Grossi Toidukaupade poeketi operaatorfirma OG Elekra AS võttis suvel kasutusele uudse Begin’i tarkvararakenduse, mis muudab aeganõudva tunni- ja tükitöö arvestuse paberil automatiseerituks igakuiseks tööaruannete esitamise ning palgaarvestuse ajakokkuhoidvamaks ja läbipaistvamaks.

Statistika

Käsi­raamatud