VIDEO (Ääre ärid): Varakad linna elama ei kipu

Peipsi järve ja Tartu–Jõhvi maantee vahele
jäävat Vara valda võib lugeda ääremaaks, samas käivad peaaegu pooled
vallaelanikud Tartus tööl. Äärelinn?

Vallavanem Andres Kärp müristab telefonis naerda, kui kuuleb Äripäeva plaanist kirjutada Vara vallast kui ühest Eestimaa äärmisemast vallast. „Et kuidas me siin ääremaal võsa vahel elame, jah,“ ironiseerib vallavanem. „Mina pean meie valda ikka rohkem Tartu äärelinnaks.“

Kui keegi arvab, et maal seisab elu paigal, siis ta eksib. Ühist aega Vara valla ettevõtjatega kohtumiseks on väga raske leida: ühel on Peipsi kandi ettevõtjate ringsõit, teisel koolitus, siis peab Tartus asju ajama, vallavanem osaleb Maapäeval … Maal elu keeb!

Kui me lõpuks suurelt teelt autoga Koosa vahele keerame, siis esimese asjana jäävad silma lapsevankritega naised. Külaelu hääbumist pole siin mõtet jutuks võtta.

Koosa nõukanostalgilise väljanägemisega spordihoone teisel korrusel tegutseb juba üheksa aastat pubi. Maja välisfassaadi järel üllatavalt hubase ja uhke rõduga söögikoha omanik Liia Vassila on Kallastel sündinud ja Alatskivil koolis käinud. Liia on neli aastat proovinud ka Tallinna elu. „Ei meeldinud,“ raputab naine pead. „Mul oli tol ajal hing koduigatsusest haige, et saaks aga jälle Peipsi äärde. Nüüdki, kui pean Tartus käima, olen päeva lõpuks täitsa väsinud. Maal on hoopis teine elutempo, hea rahulik ja vaikne.“

Rahulik ja vaikne kordub kohalike suus refräänina, kui hiljem bussipeatuses ja poe juures inimestelt küsime, kuidas neile siinkandis elada meeldib.

Lapsevankritele on kohalikku elu hästi tundval pubi perenaisel seletus kohe võtta: Koosal on korterihinnad ja -üürid Tartuga võrreldes kõvasti odavamad. Paljud noored pered, kel raha Tartusse korteri ostmiseks või üürimiseks napib, tulevad Koosale elama ja käivad Tartusse tööle. „Lasteaed on siin olemas, lastel on õues palju ruumi mängimiseks, linnas on ju autosid kõik kohad täis,“ peab Vassila sellist teguviisi täiesti mõistlikuks. Tema enda poeg, ülikoolis ajalugu õppiv Sven, elab koos õpetajast elukaaslasega Alatskivil.

Sama juttu räägib hiljem Vara kohta vallavanem. Varal on korterid juba natuke kallimad, aga see-eest linna sõiduks kuluv aeg ja bensiinikulu väiksemad. Valla elanikest umbes pooled käivad linnas tööl. Muide ükski inimene, kellega rääkisime, ei öelnud Tartu, vaid ikka lihtsalt „linn“.

Koosa pubis on tööpäeva lõuna paiku vaikne. Ega perenaine kliente eriti ei ootagi. Pubi elab tellitud laudadest: kohalike sünnipäevad, pulmad, ka matused. Leti ja mõne väikese lauaga eesruumi kõrval on suur saal, kus söögikoha põhitegevus käib. „Suvel on tellitud laudu vähem, inimesed grillivad rohkem oma aias. Aga siis on jälle juhuslikke läbisõitjaid rohkem,“ räägib Vassila. Koosa pubisse satuvad oma käe peal ringi sõitvad turistid. Reisifirmadega Vassilal gruppide toitlustamiseks lepinguid pole.

Vassila kiidab ka vallavanemat, kes oskab ettevõtjatel tuju üleval hoida. „Ega sissetulekud ei ole meil suured, Eesti keskmise palga ehk teenin kuus,“ tunnistab ta. „Siis vahel ikka tuleb tunne, et paneks pubi kinni. Vallavanem siis ikka lohutab, et ära pane, küll hakkab paremini minema.“

Pubisse sattunud ringisõitjate sihtkohaks on enamasti Alatskivi loss. „See on siinse piirkonna tõmbenumber,“ ohkab Vassila pisut kadedalt. „Vara vallas midagi samaväärset pole.“ Hiljem esitab vallavanem Kärp ka teistsuguse vaatenurga: kuigi turismimagnet, on hetkel rikast investorit ootav loss naabervalla rahakotile paras koorem. „Mõnikord oleme õnnelikud, et meie mõis on juba ammu kokku kukkunud,“ naljatab Kärp.

Turismi annaks Vara vallas ja üldse Peipsi siinpoolses servas veel kõvasti arendada, tõdevad nii Vassila kui Kärp. On Peipsi-äärsed vanausulised, on Alatskivi loss, on üks Euroopa suurimaid mageveekogusid. Ent puudu jääb majutuskohtadest ja ega söögikohtigi just üleliia ole. Vassilal on küll laienemisplaanid, millest kõneldes ta jääb esialgu salapäraseks.

Koosa bussipeatuses istub mustade prillidega naine ja kimub himukalt suitsu. Vabandab, et eesti keelt ei räägi. Ütleb vene keeles, et elu Koosal on igav ja tööd pole.

Tegelikult on tal õigus, ütleb hiljem vallavanem. Temal on lennukas plaan teha Koosale tööstuspark. Seal võiks olla näiteks sibulate pakendamise tsehh, saeveski, puitpakendite vabrik… „Kõik kohalikku toorainet kasutavad ettevõtted, kus oleks töökohti parasjagu just kohalike elanike jaoks,“ arutleb Kärp. „Kolm-neli firmat kokku poolesaja töökohaga.“ Kavala mokahabemega vallavanem peab ennast realistiks: suurt saapavabrikut pole valda mõtet ehitada, kui sinna peaks mujalt töölisi vedama - parem las käivad varakad linna tööle, ongi kohalik keskkond puhtam.

Vara vald jaguneb kaheks suhteliselt erinevaks piirkonnaks. Peipsi poole jääva Koosa küla ja ümbruskonna tõmbekeskuseks on rohkem naabervalda jääv Alatskivi. Valla keskusest Varalt on Tartusse ainult 14 km ja siis pole imestada, et varakate pilgud on sihitud linnatuledele.

Koosalt tagasi Vara poole sõites vaidleme fotograaf Erikuga, kas Vara vald on ääremaa või mitte. Erik saab punkti ääremaa kasuks, kui Matjama küla vahel näeme kauplusautot ja kaht prouat sisseoste tegemas. Kohe üle tee jääb ilus kivist hoone, kus akendel kaupluse sildid veel kenasti alles.

Kauplusauto kliendid, pensionärid Asta ja Mare on eluga Vara vallas üldiselt rahul. Varal on raamatukogu, velskripunkt on, raamatukogu juhataja on tubli inimene ja korraldab kord kuus linna teatrisse ühiskülastusi. Kõige suurem mure ongi poe puudumine. Kauplusauto käib korra nädalas ja sealt saab ainult põhitoiduaineid. Kas sõita bussiga poodi Varale või Tartusse, pole suurt vahet. Pigem siis juba Tartusse, kus valik suurem. „Pärast on neid kotte käe otsas väga raske koju tassida,“ kurdab Parkinsoni tõbe põdev Asta. „Linnas maksavad pensionärid üüri, meile tuleb jälle toit kallilt kätte,“ tõdeb Mare. „Ja talvepuud maksid 6000 krooni,“ täiendab Asta.

Vahepeal veidi pessimistlikuma tooni võtnud jutuajamine muutub jälle rõõmsaks, kui jutt läheb seltsielule. Asta kuulub Alajõe Küla Seltsi. Hiljuti sai selts enda kasutusse ühe platsi, mis talgukorras korda tehti ja nädala pärast on seal jaanituli. Linnas oleks igavam, usuvad prouad. Maal hoiavad pensionärid rohkem kokku, käivad üksteise sünnipäevadel. Siia kauplusautot ootama tullakse ka alati varem, et lobajuttu ajada.

Vara on sovhoosiaegne uusasum, seda reedavad ühesugused 2-3-korruselised kortermajad ja eramute puudumine. Vallavanem teeb meile ringkäigu küla vahel. Viipab käega, seal on autoremonditöökoda, sinna ehitab üks ettevõtlik mees küla kolmandat kauplust. Oma rahast ehitab, vahepeal käib Soomes tööl ja siis teeb jälle edasi, teab vallavanem. Meie jalutuskäigu sihtkohaks on hetkel valla suurim ehitusobjekt, Kaarli põllumajandusühistu teraviljaait, kuhu peaks tulevikus mahtuma kogu piirkonna vili.

Vallavanema jutust käivad läbi enamasti samad nimed, mehed, kelle najal vallas ettevõtlus toimib. Endine Tartu abilinnapea Aksel Kivi, kes kodukanti tagasi tulnud ja Kivi forellipüügikohta peab. Temalt küsib vallavanem teinekord haldusjuhtimisalast nõu. Mitmel korral käib jutust läbi Ingvar Tšižikovi nimi: oma puidufirma Vinnal viis mees küll linnale ja töölistele lähemale, kuid ka vallas on tal veel tegemisi küll. Alajõe külas põldvutte kasvatav Ülo Pullisaar. Kaarli põllumajandusühistu juht Madis Avi, kes korraldab iga-aastast kabeturniiri ühistu auhindadele.

Kui vanasti nimetati maa soolaks kooliõpetajaid, siis nüüd võib nendeks pidada kohalikke ärimehi, kes ei lase ettevõtlusel maal välja surra ning panevad õla alla ka seltsitegevusele.

„Ega meil siin midagi erilist ei ole, sama mis teisteski valdades,“ tõdeb vallavanem. „Aga ega ei peagi ju olema. Mina pean ennast realistiks. Vahel, kui mul tulevadki liiga lennukad ideed, siis ma vaatan oma märkmikust maailma kaarti, kus on seal Eesti ja kus on Vara.“

Vara vald ettevõtluskeskkonnana
Aksel Kivi, Kivi Forellipüügi omanik: Ma olen siin viis aastat tegutsenud. Vahepeal elasin linnas, kogusin raha – maal elamiseks peab ju rikas olema.
Vara vallas on hea ettevõtlusega tegeleda. Paberid liiguvad siin kiiresti, annan dokumendid sisse ja juba järgmisel vallavolikogu istungil vaadatakse need läbi. Ja ka lihtsalt moraalne tugi on olemas.

Minul on ideid palju, mida siin veel võiks teha. Näiteks ma käisin EASis rääkimas, et teeks Vara valda suusatunneli. Mul on siin 40 ha maad. Tütarlaps EASist ütles, et Eestis on traditsiooniks ikka Otepääl suusatada. Hiljem selgus, et tütarlaps oli lihtsalt ise Otepäält pärit.

Siinse piirkonna turismimagnet on Alatskivi loss, kus käib aastas 15 000 inimest. Ja Peipsi järv, mis on nagu avastamata inetu pardipoeg. Mina kutsun üles kõiki rikkaid inimesi endale Peipsi äärde kinnistuid ostma, sest need hinnad, mis on siin täna, ei püsi enam kaua.

Ingvar Tšižikov, Saluste talu ja ASi Vinnal omanik, Peipsiveere Köögiviljaühistu juhatuse esimees: Vinnali kolisin Tartule lähemale sellepärast, et tekkis vajadus uus tootmishoone ehitada. Mõistlikum oli nii suur investeering teha linnale lähemale, mitte metsa. Ka töötajate ettevõtte eelmisesse asukohta Välgile oli väga kulukas. Üle-eelmisel aastal, kui oli suur tööjõupuudus, tekkis ka probleem, et inimesed ei tahtnud kulutada iga päev poolteist tundi edasi-tagasi sõitmisele.

Turismiettevõtte puhul pole vahet, kus tegutseda. Pigem olgu linnast siis juba kaugemal. Tallinna tuttavad on küll öelnud, et tuleks ka korra kuus sinu juurde, aga sa oled ju nii kaugel.

Minu nišš on gurmaanlus. Pakume abikaasaga omavalmistatud õhtusööke. Võtame vähe gruppe, et see ei muutuks tööks. Praegu on see mulle hobi. Vinnal on ju ka nišifirma – väärispuidust tooted.

Peipsiveerega turustame kohalikku köögivilja. Praegu müüme laatadel, kauplustest oleme sees Tallinnas Stockmannis ja Kaubamaja Toidumaailmas. Suured ketid meid väga ei taha, meie kauba hinnad pole konkurentsivõimelised. Eestis paraku pole võimalik kasvatada köögivilja nii odavalt, nagu neis riikides, kust Rimi-sugused ketid oma kauba toovad. Järgmisel nädalal hakkan pidama läbirääkimisi restoranidega.

Vara vallas on suured metsad, siin on mitu puidutööstust. On hea põllumaa, meil on mitu tugevat ühistut. Kuna linn on lähedal, siis on kaupa ka kergem turustada.

Turismi osas on veel arenguruumi kõvasti. Näiteks söögikohti võiks rohkem olla, ööbida polegi eriti kusagil. Tõenäoliselt ei liigu siin kandis nii palju raha, et seda turismi investeerida.

Ma olen lootnud, et Alatskivi oma lossiga kujuneb tõmbekeskuseks. Olen üritanud naabervaldadele selgeks teha, et loss on meie ühine magnet, et paneme koos õla alla. Aga nad ei võta vedu. Naabervallad on pahased, et Alatskivi esitab teistele laste kooliskäimise eest arveid. Aga selle süsteemi on riik niimoodi seadnud. See asi oli nõukogude ajal paremini korraldatud. Liberaalne majanduspoliitika ei sobi ääremaadele.

Ettevõtlust maal võiks riik toetada. Inimesed ei peaks tegelikult ka Vara vallast linna tööle käima, see on lihtsalt nii kujunenud. Riik võiks maksudega soodustada maale investeeringute tegemist.

Kunagi ma arvasin, et igas maakonnas võiks olla üks vald. Olen nüüd aastaid vallavolikogusse kuulunud ja enam ma nii ei arva. Olen ka mujal Euroopas ringi vaadanud. On erinevaid süsteeme, suurte ja väikeste omavalitsustega. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Las siis parem jääda nii, nagu on.
Vara vald kui kodukoht mulle meeldib. Maal on muidugi kallis elada. Mul on kaks last, kes käivad linnas koolis ja trennides, nende vedu läheb üsna kulukaks.

Osale arutelus

Toetajad

Jälgi Kaubandust sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

HKScan otsib KATEGOORIAJUHTI

HKScan Estonia AS

27. september 2017

Tarkvara

Innovatiivne ja suurte võimalustega Microsoft Dynamics NAV keskmistele ja suurtele ettevõtetele

Dynamics NAV on Microsofti majandustarkvaradest globaalselt enim müüdud ja kiiremini arenev lahendus, mida on viimasel kümnendil jõuliselt arendatud.

Jaekaubandus – kas valida jäik või paindlik laoarvestuse meetod?

Kaalutud keskmine kui lihtsamini hallatav meetod jaekaubanduses, on enam levinud kui FiFO, sest võimaldab lihtsustatud laoliikumist ning kiire jaemüügi puhul üliolulist miinusesse müüki.

Blogid

Statistika

Teabevara