Autor: Kaubandus.ee • 2. juuli 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb Enn Pareli arvamusartikkel:

Viimasel ajal on ajakirjanduses poleemikat tekitanud allahindluste teema. Neil, kes arvavad, et sooduskampaaniate, allahindluste, sooduspäevade ja –nädalate mõte on müügi suurendamine, on õigus. Kauplused selleks ju ongi, et kaupa müüa. Need aga, kes küüniliselt sinna otsa lisavad, et igasuguse kampaania- või soodushinna puhul on tegemist kliendi petmisega, eksivad.

Allahindlusperioodid jätavad esmapilgul mulje, justkui oleks tegemist kaupmehe taskusse raha kühveldamise aktsiooniga. Siinkohal aga tuleb eristada kahte mõistet: müügikäive ja tulu. Viimane kujutab endast kaupade müügi- ja sisseostuhinna vahet ehk kaupmehe brutokasumit, mille arvelt tuleb katta tegevuskulud ja teenida kasum. Kui müügikäibe osas on allahindluste ajal märgata üsna suurt tõusu – seda eriti kaubaühikute arvestuses, mitte nii palju rahalises vääringus – siis tulu teenitakse allahindluse ajal reeglina vähem kui hooaja alguskuudel. Allahindluse käigus langeb paljude kaupade hind alla nende sisseostuhinna, mis toob kaupmehele kahjumit, kuid sellega on kaubapartii sisseostul juba arvestatud. Nii jääb näiteks rõivaste müügil hooaja keskmiseks juurdehindluseks 40-50%, kuigi see mõnede kallite kaubamärkide (või vastupidi, mõnede odavtoodete) puhul võib alguses olla isegi üle 100%.

Võrreldes Eesti ja teiste Euroopa riikide allahindlusi, ei jää meie omad kindlasti mitte alla. Kui, siis vaid mastaapides. Eestis müüdavad kaubakogused on lihtsalt tunduvalt väiksemad – näiteks Kaubamaja ei osta moekaupa reeglina sisse ühte mudelit üle 12 tüki. Seega on ka tõenäolisem, et kaubapartii müüakse normaalhinnaga läbi ning nii võib müügisaalis näha vähem suuri allahinnatud kaupade kuhilaid. Samuti on meil külastajaid kordades vähem kui Londoni või Pariisi suurtes kaubamajades. Suurlinnades on suured kogused, tohutud inimhulgad ja kõrged kuhilad allahinnatud kaupu, mis päeva lõpuks klientide poolt „laiali tassitakse". Muu on aga sama.

Megamarginaalidest rääkimine on kohatu

Kaubanduse üldised printsiibid kehtivad füüsikaseaduste sarnaselt igal pool ja universaalselt, kui välja arvata must auk ja turg, millel valitseb defitsiit. Kui puudub nõudlus, ei ole rõivakaubanduses võimalik sisseostuhinnale lisada mitusada protsenti, aga ka mitte kümme protsenti, sest vastasel korral ei suuda kaupmees oma kulusid katta. Algne juurdehindluse protsent (või stardimarginaal) on üks asi, keskmine juurdehindlus aga teine - hooaja jooksul ning lõpus tehtavate allahindluste käigus minnakse müügihinnas tublisti alla, nii et kaubapartii keskmiseks marginaaliks kujuneb näiteks Kaubamajas 25-40%. See on raha, mis jääb kaupmehele selleks, et maksta palgad, üür, kommunaal-, turundus- jm. kulud ning teenida kasum, mis jaekaubanduses jääb sõltuvalt kaubanduslikust formaadist 3-20% vahele. Meie kaubamajade 2007.a. puhasrentaablus (ehk puhaskasumi suhe netokäibesse) oli 10,2%. Arvestades Euroopa keskmist, mis on 6% ringis, on tegemist igati tubli tulemusega, kuid see ei tulene mitte kõrgetest juurdehindlustest, vaid madalatest kuludest. Kui Euroopa kaubamajades on brutomarginaal (ehk teenitava tulu suhe müügikäibesse) keskmiselt 42%, siis Kaubamajas jääb see 32-33% kanti. See tähendab, et meie juurdehindlused on keskmiselt madalamad kui samalaadsetes kauplustes mujal Euroopas.

Ükski endast lugupidav kauplus ei hinda tooteid enne allahindlust kunstlikult üles – see on selge. Klient ei ole loll, ega jäta taolisi asju tähele panemata. Halba külakurnaja mainet aga suured kvaliteetsed kaubamajad endale lubada ei saa.

On tõsi, et väga palju tooteid müüakse allahindluse käigus alla ostuhinna – et saaks kauba all seisva raha uuesti ringlusesse ning teha ruumi uuele kaubale, millega ka kaupmees teenib. 50% allahindlus tähendab üsna kindlasti, et kaup on hinnatud alla sisseostuhinna ning 75% allahindlus seda, et kaubapartii sisseostul on tehtud kaupmehe jaoks väga valus valearvestus.

Seega ei saa kuidagi öelda, et allahindlused on kliendi petmine, tema tähelepanematuse ärakasutamine või lausa nöörimine. Olen kindel, et enamike lojaalseid kliente hindavate Eesti kaupluste allahindlustega võidab klient päris oluliselt.