Autor: Kaubandus.ee • 18. detsember 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Telegraf intervjueeris Riia kõrgema majanduskooli professorit Vjatšeslav Dombrovskit, kes ei imestaks, kui juba mõne aasta pärast kajastaksid õpikud 2008. aastal Lätis juhtunut kui näitlikku materjali ehitus- ja laenubuumi tõmbetuultest ning lihtsate majandusreeglite eiramisest.

"Miljonid tudengid kogu maailmast ei leiagi, et meil juhtus midagi erilist. Vastupidi, nad imestavad meie nõmeduse ja lühinägelikkuse üle. Veelgi enam, tundub, et Läti elanikel pole hetkel veel selget pilti, mis toimub," rääkis majandusprofessor.

Selge, et avalik sektor seisab pankroti äärel, ütles Dombrovski. Riigi pankroti põhjuseks on võimetus näha majanduskriisist tulenevat järsku langust maksulaekumistes, millele lisanduvad üle võetud Parex banka kohustused. IMFi laen on peamine väljapääs raskenevast situatsioonist, kuid IMF tahab garantiid, et haige riik lõppude lõpuks ka paraneb.

Kuidas Läti sellisesse kehva seisu jõudis? Lühidalt nägi see välja järgmiselt. 2004. aastal toimus kaks olulist sündmust. Esiteks, liitumine Euroopa Liiduga tõi optimismilaine ning veendumuse homse päeva kindlustatuses, mis oli pikaajaliste laenude andmise ja võtmise pandiks.

Teiseks, samal ajal elasid Suurbritannia ja Iirimaa läbi ehitusbuumi ja avasid uutele ELi liikmetele, kaasa arvatud Lätile, oma tööturu. Nõudlus uute majade ehitamise järele langes kokku massilise tööjõu emigreerumisega. Nõudluse suurenemine ning tööjõu puudus tõi kaasa kinnisvarahindade ja ehitustööliste palga kiire kasvu.

Kinnisvarahindade katkematu kasv tõi paljud "säravale" mõttele, et parem osta kohe, sest homme on kinnisvara veelgi kallim. Järsult kasvanud laenusoovijate ja kinnisvaraostjate arv suurendas nõudlust uute majade ja ehitustööliste kõrge palga järele veelgi. Tulemuseks oli hinnakasv kogu majanduses ning ettevõtjad pidid suurenenud tööjõukulutused kuidagi kompenseerima. Inflatsioon õhutas veelgi kõrgemat palka nõudma, seejärel kasvasid taas hinnad...

"Toimunu kujutas endast omapärast finantspüramiidi. Kinnisvarahindade, palkade ja hindade üldise taseme spiraalikujuline kasv oli võimalik hetkeni, kuni mängu lisandus üha uusi ja uusi laenu juurde võtvaid mängijaid. Ja pangad olid valmis laenu juurde andma," selgitas professor Dombrovski. "Samas oli selge, et ühel hetkel variseb selline püramiid kokku. Kõik järgnenu on juba ajalugu. Kurb, kuid on vaieldamatu fakt: nii hinnad kui palgad on Lätis liiga kõrged, et olla tõesed. Märkimisväärne osa elanikkonna viimase kolme aasta palgatõusust on illusioon, nagu omal ajal osutusid illusiooniks Baltija panga muinasjutulised kasumid."

Dombrovski kommenteeris Läti valitsuse stabiilsusplaani eeldatavaid tagajärgi: "Kardan, et optimistlik on raske olla. Tundub, et ainus tee viib läbi haiglasliku majanduslanguse, ülijärsu maandumise. Et sellest aru saada, tasub tähele panna, et teised maad võitlevad kriisiga agressiivse fiskaalpoliitika abil, vähendades makse ja suurendades riigieelarve väljaminekuid. Lätis toimub kõik täpselt vastupidi."