Autor: Kaubandus.ee • 29. mai 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kauboisteigi-kultuurist pärit vapustavalt hea punase liha kõrval saab seal osa ka mõnusast vana kooli džässist, heliloojaks üks söögi shy;kohale nime andnud sugu shy;võsa liige Ron Goodwin.Tallinnas asuv uus steak house Goodwin pakub sööjale ameerikalikult suuri söögi- ja joogiportse ning loomulikult laias valikus liha.

Goodwin on mehine ja mehelik koht, seda nii roogade, teeninduse kui ka tumedates suitsustes toonides sisekujunduse poolest. Nipet-näpet näksimist menüüs peaaegu ei ole. Mõned eelroad (ikka liha), paar lihtsat magustoitu, aga kõik muu on liha, liha ja veelkord liha. Menüü keskel on veise anatoomiaõpikulik joonis: siit lõigatakse Chateaubriand, siit filet mignon, siit rib-eye, siit New Yorgi steik. Ilus ja õpetlik.

New Yorgi steik kaalub 300 grammi, rib-eye 350 grammi, Chateaubriand 400 grammi. Ja kui pildist veel ei aita, toob kelner toored lihatükid kandikul ülevaatamiseks, kõik neli varianti lõigatud suurepäraste Austraalias üleskasvanud aberdiin-anguse veiste marmorja tekstuuriga punasest lihast. Kui mingil põhjusel peaks leiduma selliseid inimesi, kes veiseliha ei taha, siis neile on menüüs ka talleribi, searibi, lõhet ja kuldmerikokre.

Kauboisteigid mõjuvad närva isuga daamidele ehmatavalt, aga kelner pakub lahkelt, et võime kahe peale ühe lihatüki tellida ja selle pooleks lõigata. Nii jäigi, 400-grammine Chateaubriand kahe peale, juurde Goodwini punase veini firmakaste, puravi shy;kega praekartulid ja grillitud köögiviljad.

Lõpptulemus maitses fantastiliselt – liha oli mahlakas, suussulav, õrn, hõrk, täiuslik. Tagasihoidlikud lisandid – rammusad ja ohtrate seentega praekartulid ja kõige tavalisemad grillitud suvikõrvitsad ja paprikad – olid kõrvalrollides, justkui statistid, kes teavad oma kohta ega üritagi tähtedega võidu särada.

Juba lihatükkide järgi saime aru, et mõõdud ja kaalud on Goodwinis teiselt mandrilt, Ameerikast, kus kõik on alati suurem. Isegi lõhesteiki ei tehta siin väiksemana kui 300grammisena, ja kui palun klaas veini, tuuakse hoopiski väike karahvin.

Ja kui protesteerin, et see pole ju klaas, kinnitab kelner, et kui klaas päris täis valada, siis mahub kõik täpselt ära. Nii et klaas veini on siin 25sentiliitrine, hind aga enam-vähem sama, mis mujalgi, kus klaasi mõõt poole väiksem. Ja kui tellin brüleekreemi, saan neid kolm, igaüks ise maitsega.

Kuigi XXL-mõõtu lihaportsude hinnad on suurusega samas mõõdus, sööjaid siiski tavalise kolmapäevaõhtu kohta jagub. Hinnad ei peleta ehk seepärast, et suure raha eest saab ka suure liha. Ja sellise aususe eest oleks raha väljaandmine justkui lihtsam kui gurmeetembutuste pärast. Lihtsad asjad ja lihtsad maitsed väärivad taasavastamist, nii et tere tulemast, Goodwin!