Autor: Kaubandus.ee • 25. juuli 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Platzi pole Rotermanni platsilt lihtne üles leida. Ühe paekivimaja ees on kaks lauda, mille kohal A. le Coqi sirmid. Sealsamas seisavad kokkupandult oma laudu oodates veel kolm sirmi – see ongi Platz. Et olete õiges kohas, saab kinnitust menüült, kus nimi kirjas. Mujal kohaviited puuduvad. Vaatamata õlletehase sirmidele pole Platz mingi õllekas. Siin saab (ka) head veini juua ja isegi natuke süüa.

Menüüd võib sõltuvalt hindaja kriitikameelest nimetada kas suviselt kergeks või igavalt trafaretseks. Kaks salatit, kolm quiche’i ehk lahtist pirukat, kaks kooki ja maasikad – see ongi kõik. Kui poleks kooke, võiks arvata, et menüü on kokku pannud arvutiprogramm: Caesari salat, tomati-mozzarella-salat ja quiche’id. Tallinnas Rotermanni kvartalis asuv Platz pakub väikest valikut sööke, ent see-eest maitsvaid.

Menüü fantaasiapuudust leevendas mõnevõrra salatite hea maitse ja kvaliteet. Portsjonite suurustega olime jälle kimbatuses, nagu paljudes meie söögikohtades – iial ei tea, millist kogust oodata. Kui Caesari salatit oli tõepoolest suur taldrikutäis, millest jätkus suviselt kergeks lõunaks, siis mozzarella-tomatisalatit oleks õigem nimetada suupisteks, nii mozzarella’t kui ka tomatit oli napilt loetud viilud. Kuid veel kord – salatid maitsesid hästi, eriti Caesari salat oma mahlaka ja värske suitsulõhega. Ka quiche’id olid head, rammusad ja värskelt üles soojendatud.

Kui muu menüü jääb minimaalselt hädavajaliku piiresse, siis koogid on uhked ja võimsad. Palun väga: rabarberi-kaerahelbekook kamajäätisega ja šokolaadikook rabarberi-chutney ja vanillijäätisega, taldrikusuurused tükid ja ohtralt lisandeid, mis kena maitsekoosluse moodustasid.

Tundub, et õllesirmide varju peitunud kohvikukest pole veel üles leitud. Esimesel korral oli peale meie veel paar laudkonda, teisel korral olin ainus külastaja. Võib-olla ongi hea, et külastajaid vähe on, sest kolme laudkonna teenindamine paistis üle jõu käivat. Oma salateid ootasime tubli pooltunni, enne kui need ükshaaval saabuma hakkasid.

Teisel korral, kui olin ainus külastaja, läks kiiremini. “Tegele tütarlapsega,” juhatas leti taga olev noormees oma kolleegi, kui tellimuse ootel sinna seisma jäin. Kui venekeelset devuškat mitte arvesse võtta, pole mind juba aastakümneid tütarlapseks nimetatud, sestap ka kerge üllatusmoment.

Välis- ja sisekujunduselt on Platz üsna napp. Ainsana tundub valmis olevat haljastus – metallkastidesse istutatud taimed on lopsakad ja neid on piisavalt palju, et kohvikuterrassile mõttelist piiret moodustada.

Kui roostes rauast lillekastid sobivad endisesse tööstusmaastikku suurepäraselt, siis plastist punutud toolid mõjuvad juhuslike ja ajutistena. Ilusaid suuri aknaid dekoreerivad radiaatorid, ühte ka taldrikuvirnad ja ahju tagakülg, lahtiolekuaegu pole uksel kirjas. Kõik oleks justkui ajutine – täna paneme aknale ahju, siis oleme kohvik, homme võib-olla hoopis pood.