1. aprill 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Made in China" vihastas kliente

Piirivalvele ja tolliametnikele ei mahtunud pähe, kuidas on võimalik, et Soomest sadade eraisikute nimele saadetud pakkidele tuleb Tallinna sadamas järele mingi AS Touring Car, esitab saatelehed ja laob pakid kaubiku peale.

Et ametnike tõrksust taltsutada, käis Kodu-Anttila maaletooja Tauno Tuula kümneid ja kümneid kordi selgitamas, et nii need asjad postimüügi puhul seaduslikult käivadki. Ometi tähendas iga pakkidel järelkäimine ka š?okolaadikarpide ja konjaki­pudelite jagamist. “See kammajaa pakkide lahti­tollimisega käis mitu esimest aastat,” meenutas ASi Anttila tegevjuht Tauno Tuula.

Gagarini-nimelise näidissovhoostehnikumi tollane kommertsdirektor ja matemaatikaõpetaja Tauno Tuula sai 1991. aastal Soomes käies tuttavaks inimestega, kes soostusid Eestis investeerima Koti-Anttila kataloogikaupu vahendavasse firmasse ASi Touring Car. Loomulikult polnud Tuulal välja panna omapoolset panust, 100 000 Soome marka, ent ta lubas osaluse õige ruttu tagasi teenida. Ta pidas sõna – Anttila kaupade kaugmüük käivitus 1992. aasta märtsis ja osutus esimestest kuudest alates väga edukaks äriks.

“Esimest korda olid Eesti inimestele kättesaadavad kõik need välismaised kaubad, mis värvilises kataloogis sees olid,” põhjendas Tuula. “Enne ei olnud sellist võimalust. Ja inimestel oli kõikidest asjadest puudus, eriti hästi läksid jalatsid, Adidase ja Nike riided, televiisorid, pesumasinad.” Tõsi, kõikide kaupade eest tuli kuni krooni tulekuni maksta valuutas, sest hinnad olid Soome markades. Ka soomekeelne kataloog ise maksis 5 marka.

Kliente üllatati

Touring Car sõlmis postkontoritega lepingu, mille järgi võtsid postkontorid inimestelt vastu tellimusi ja raha. Klient sai tellitud kaubale post­kontorisse järele minna kahe nädala jooksul.

Tauno Tuula sõnul tuli klientidele algul täieliku üllatusena võimalus anda ebasobiv kaup tagasi. Tuula märkis, et kaupa siiski eriti tagastama ei kiputud. “Rublaajal ei saanud meie ju inimesele tagasi maksta muus rahas kui rublades, ehkki ta oli kauba ostnud valuuta eest.”

Tuula meenutas, et 1990. aastate keskel sattusid nad suure pahameeletormi kätte, kui tellijad nende peale tarbijakaitseametisse kaebama tormasid. “Inimesed avastasid pakke avades, et Nike ja Adidase riietele on tekkinud sildid “Made in China”. Meid süüdistati pettuses,” muigas Tuula. “Tegelikult oli käes see aeg, kui suured ja kuulsad firmad hakkasid tootmist odavamasse Hiinasse üle viima, aga meie tarbijad lihtsalt ei teadnud seda.”

Lisaks lahtitollimisele oli paras peavalu ka pakkide laialivedu, eriti Kirde-Eestis. Pakke veeti Mercedese bussiga, kus oli ka mobiiltelefon, aga kuna näiteks Mustveest Kohtla-Järveni telefoni­levi polnud, ei võinud kunagi kindel olla, kas buss kauba ja rahaga ikka kohale jõudis. Õnneks jõudis alati, meenutas Tuula.

Tegi Anttila tuntuks

Kui pakke vedav sõiduk pidi ohutuse tõttu võimalikult vähe silma paistma, siis Kodu-Anttila tuntuks tegemine oli Tuulale esma­tähtis. Teda kui legendaarset üliõpilasmalevlast hüüdnimega Gips fantaasiapuuduses kindlasti süüdistada ei saa: Tuula kleepis 1992. aastal kõik Tallinnas sõitvad trammid Kodu-Anttila kleepse täis, poolteist aastat hiljem maalis ühe trammi üleni ehk ratastest katuseni Anttilaks.

Tuula andmeil läks trammireklaami esimene kampaania neile maksma 140 000 krooni ja teine umbes 100 000 krooni. “Need kulutused olid seotud kleepsude tootmise ja trammi ülevärvimisega,” kinnitas Tuula. “Trammid kui liikuvad reklaamikohad saime enda kasutusse sümboolse tasu eest. Tollasel trammi- ja trollibussikoondise direktoril oli väga hea meel, et me tegime ühtlasi kampaaniat tema reklaamikanalile.”

Nutikaks reklaamipinnaks osutus ka miilitsavärvides sõiduauto ?iguli, mille juhipoolsest aknast vaatab välja miilitsamundris Tauno Tuula kujutis ja teisel aknal kõõlub samasugune kujutis miilitsamundris Kalju Komissarovist, suits suus ja sau käes. Anttilat reklaamiv auto liikus mööda Eestit ringi ja seisis eri kohtades maanteede ääres kuu või paar. “Seda autot kästi meil korduvalt ära koristada,” ütles Tuula. “Küll leiti, et auto seisab teele liiga lähedal, aga kõige suuremad vaidlused käisid auto värvuse pärast. Meile heideti ette, et oleme kasutanud ametivärve. Käisime, värvi­kaart kaasas, tõestamas, et meie auto ei ole sinivalge, vaid on mereroheline ja valge.”

Edukaim reklaamikampaania

Tuula hindas Anttila suurimaks reklaami­trikiks 1996. aasta raadioreklaame, kus Elmo Nüganeni häälega Pantalone hüüatas eetris iga päev söögi peale ja söögi alla: “Kui hea raamat!”.

“Me ajasime rahva ligi kahe kuu jooksul hulluks, ilma et oleksime välja öelnud, mis raamatuga on tegu,” muigas Tuula. “Kui minul olnuks võimalus anda reklaamide eest kuldmikrofone, siis need Nüganeni ja Jansa (Jaan Elgula – toim) välja mõeldud reklaamid oleksid väärt mitut,” kiitis ta.

Raamat, mida Pantalone hiljem ka teles reklaamis, oli esimene eestikeelne Kodu-Anttila kataloog. Kampaania mõju oli võimas – ettevõtte käive kasvas võrreldes 1995. aastaga enam kui 2,5 korda, 76 miljoni Soome margani. Anttila liidristaatus kaugmüügiturul tundus kõigutamatu, ent ometi loovutati liidrikoht mõni aasta hiljem Stockmanni gruppi kuuluvale Hobby Hallile.

“Kõige suurema vea tegime sellega, et ei läinud 1990. aastate lõpus üle järelmaksule,” tunnistas Tuula. “Ma ei suutnud soomlastest omanikele selgeks teha, et ka Eesti tellijat võib usaldada. Jäime järel­maksu pakkumisega paar aastat hiljaks ja kaotasime palju kliente.” Praegu on Anttila taas turuliider, sest mitu endist konkurenti on Eestist lahkunud.

Sularahakullerina Soome vahet

Rublaaja lõpus käivitunud Kodu-Anttila postimüügisüsteem ei kasutanud valuutaülekandeid, mistõttu tuli tellitud kauba eest laekunud Soome margad füüsiliselt üle lahe toimetada.Kodu-Anttila võimaldas Soomest tellitud kauba eest maksta kaheksas erinevas valuutas ja ka rublades, aga lõpuks tuli kõik Soome marka­deks vahetada. Tauno Tuula meenutas, et kõige hullem oli rubladega. “Neist tuli igal õhtul lahti saada, sest rubla väärtus üha kukkus.”Tuula sõnul käis ta sageli Soome vahet. “Nii need Soome margad portsjonite kaupa üle piiri liikusid,” lisas ta.Tuulal on meeles, et kui ta vahetult enne krooni tulekut Soome läks, võttis ta kaasa kogu sula­raha ehk üle 300 000 marga. Soome piirivalvur tavatses tollal Eestist tulnuilt küsida, kas reisijal ikka sularaha on, et Soomes mõni päev ära elada. Tuula jaatava vastuse peale palus piirivalvur täpsustada, kui palju. “Ma ütlesin, et riittavasti (soome kõnekeeles hunnikuna – toim.),” kõhistas Tuula naerda. Ametnik tahtis näha ja Tuula hakkas tuhandemargaseid lugema, mispeale ametnik kukkus kätega vehkima.

Autor: Aivar Hundimägi, Väinu Rozental

Liitu Kaubanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Kaubanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Maarit EermeKaubandus.ee juhtTel: 514 4884
Cätlin PuhkanKaubandus.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 5331 5700
Merit VõigemastKaubandus.ee toimetajaTel: 5471 0757