Autor: Aira Tammemäe • 20. juuni 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eelmisel nädalal pöörduseid mitmed tootjad ja hulgikaupmehed Äripäeva müügiveebi Best Sales poole seoses ETK uue tarnelepinu karmide tingimustega. Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp ETK lepingu konkreetseid punkte ei kommenteeri. "Need räägivad iseenda eest," viitab ta. Potisepa sõnul räägitakse koostööst palju, kuid lepingud on tasakaalust väljas.

Järgneb Sirje Potisepa hinnang olukorrale, kus jaektid suruvad jõupositsioonil olles tootjatele peale diskrimineerivaid tingimusi.

Oleme Eestis oma liikmete hulgas teinud ebaausate kaubandustavade kaardistamise  kaks korda – 2011.a lõpus ja nüüd mõni kuu tagasi. Muutunud väga palju ei ole – kõigil ettevõtetel on mingeid probleeme lepingute sõlmimisega, kuid see sõltub ettevõttest, tema toodete olulisusest kaubandusele ja kaubamärkide tuntusest. Probleemid ilmnevad eelkõige uute  lepingute sõlmimisel, sest tingimused muutuvad töötlejate jaoks aina diskrimeerivamateks . Läbirääkimise ruum on reeglina olemas, peab olema ise enda eest väljas, sest lepingud sõlmitakse ikkagi kahe osapoole vahel.

Oleme Toiduliidus ammu lasknud ära teha juriidilise analüüsi jaekettide lepingute osas  ja vastus on olnud ühene – JOKK. Lepingupunktide läbirääkimine sõltub konkreetsest ettevõttest ja selle esindajast.

Põhipunktid, mida jaekettide tarnelepingutega seoses rõhutaksin:Sõlmitavad lepingud on väga ühepoolsed ega arvesta tootjate/töötlejate ja tarnijate kuludega – kõik lisakulud ja allahindlused, mida ketid nõuavad, maksab kinni ju tegelikult tarbija. Igal kaubal /tootel on hind, millest allapoole töötlejal pole võimalik minna, kui küsitakse suuremaid allahindlusi, peab töötleja järelikult alghinda tõstma – kas see on mõistlik!?

Trahvid kauba hilinemise või mahtude mittetäitmisel on ebamõistlikult suured ega ole kooskõlas võimaliku tekitatud kahjuga – ka leppetrahvide arvutamise skeem pole ettevõttele arusaadav ning koheldakse ettevõtteid sageli võrdselt, arvestamata tegelikke mahtusid – ehk et samu leppetrahve maksavad nii väikesed, keskmised kui suured ettevõtted sõltumata müügimahtudest või planeeritud müügimahtudest

Suurem osa äririskidest, turunduse, allahindluste, kampaaniate, kliendilehtede tootmise kulud suunatakse tööstustele. Loogiline aga oleks, et tootjal ja tööstusel on tootmiskulud, kaubandusel kauplemiskulud ja igaüks kannab omad riskid ning lisakulud jagatakse pooleks.

Sageli on maksetähtajad pikad (ka kiiresti ringlevate toiduainete puhul, mida tarnitakse iga päev), mis tekitavad olukorra, kus jaeketil on käibevahendeid investeeringute tegemiseks, kuid tööstusel neid pole, sest käibevahendid on kinni kaupmehe käes – töötlejad on nagu pangad!

Hinnatõusust etteteatamiseks on kehtestatud tööstustele teatud ajaline määr, kuid näiteks mullu ei läinud päevagi, mil tööstuse jaoks mõni sisendhind ei kasvanud. Kui minna selle jutuga kaupmeeste juurde, öeldakse, et neelake hinnatõus alla. Samas aga tõstab kaubandus ise näiteks logistikakulusid, tuues selgituseks kasvanud tööjõu- elektri- või küttehinnad – ehk samad põhjendused kui töötlejad, mida kett ei aktsepteerinud.

Kaupmeeste argument, et sellega seistakse tarbija heaolu eest, pole tõsiseltvõetav:

a) olukorras, kus tooraine tarnijad tõstavad hindu ja kaupmehed omakorda erinevaid tasusid, on tööstus olukorras, kus ohtu võib sattuda toodete kvaliteet. Teisalt ei jätku vahendeid investeeringuteks tootearendusse ega tehnoloogiasse. Vastupidiselt kaubandusele – kõik laienevad, ehitavad juurde.b) lõpptarbijad ei saa alati kasu sisendhindade allasurumisest. Jaehinnad tõusevad hoolimata sellest. Minuni on jõudnud info, et mõnede toodete puhul ei ole töötlejate hind tõusnud, kuid jaehind ometigi on tõusnud tarbija jaoks! 

Samas on oluline, et tingimused oleksid võrdsed kõigi tarnijate jaoks ega eelistaks üht teisele ehk toimiks võrdse kohtlemise printsiip. Pean siinkohal silmas mikro- ja väiketootjaid eelkõige, kellega olen ka ise palju kokku puutunud.

Töötlejaid peab kohtlema võrdselt, kuid pidades silmas mahtusid – siin on tõesti ettevõtted erinevad ja erineva võimekusega. Soovitan ettevõtele siinkohal arendada müügi- ja turundusoskusi – on küllalt võimalusi reklaami teha väikeste kulutustega.

Peab aga aru saama, et lihtsalt toode valmis teha ja öelda kaubandusele, et võtke sortimenti, ei ole tõsiseltvõetav ja jätkusuutlik. Toodet peab tarbijale tutvustama, tema eelistest rääkima ehk turundama, sest muidu see ju tarbijate ostukorvi ei satu.