Autor: Indrek Kald • 11. detsember 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Täna riigikogus vastu võetud käibemaksuseaduse muutmise eelnõuga kohustatakse ettevõtjaid esitama 1. juulist 2014 maksuametile käibedeklaratsiooni lisal arvete informatsiooni. Kohustus tekib, kui arve või arvete kogusumma ilma käibemaksuta on maksustamisperioodil tehingupartneri lõikes vähemalt tuhat eurot.

Järgneb kaubandus-tööstuskoja peadirektori Mait Paltsi kommentaar:Ministriga võib nõustuda selles osas, et käibemaksu deklareerimine nelja numbri sisestamisega elektroonilises ankeedis iga kuu 20. kuupäeval on tõesti väga lihtne. Kuid on küsitav, kas see on tänapäeval piisav alus ka maksuhaldurile otsustamaks, kas mitmekümne või saja tuhande eurost käibemaksu tagastusnõuet rahuldada või mitte.

Loogiliselt võttes oleks sellisel juhul vaja andmeid juurde küsida ja sellele ei ole keegi vastu. Pigem on küsimus, kas andmeid on vaja kõigilt, milline on mõistlik koormus ja kuidas lisanduva deklareerimisega hakkama saadakse? Kui õigustatud on muudatuse sisseviimine tänases tempos ja kas seda toob 15 miljonit eurot lisaraha eelarvesse? Ehk oleks olnud mõistlikum selle asemel kulude kokkuhoid või panustamine efektiivsemasse kontrollitegevusse.

Eilsest pressiteatest võis lugeda välja nagu loodaks minister muudatuse elluviimisest siiski 200 miljonit tulu. Aeg on siin aga tõe kriteerium – ehk kunagi näeme, mis on tegelik tulemus. Kuid 15 miljonit järgmise aasta peale on tõenäoliselt ikka võimalik tulu näidata. Iseküsimus, kas see tulubaas tekib just deklaratsiooni lisa tõttu. Tagantjärele on seda paraku üsna keeruline hinnata.

Kas keegi on deklaratsiooni lisa osas ka toetaval seisukohal? Jah, ka meie poole on pöördunud mõned ettevõtjad ja avaldanud arvamust, et deklaratsiooni lisa korrektsel rakendamisel võiks sellest ka oluline kasu sündida. Oleme küsimust arutanud ja on täiesti mõistetav, et keegi näeb selles ka kasu.

Nagu ütlesin, tänane deklaratsioon on tõesti väga lihtne, kuidas situatsiooni otsustamise aluseks ei sobi. Samas on suur hulk ettevõtjaid, kes on väljendanud oma väga selget vastuseisu. Seda on näha ka väga arvukates ettevõtlusorganisatsioonide pöördumistes. Kõiki neid ei jõuagi täna üles lugeda.

Kindel on aga see, et vastumeelt väljendanud organisatsioonid esindavad suuremat osa ettevõtjaskonnast. Ei tea hetkel nimetada ühtegi organisatsiooni, kes oleks väljendanud oma tugevat toetust deklaratsiooni lisale.

Kui kõik on vastu, miks siis ikkagi seda tehakse? Seda peaks tegijatelt küsima. Oleme viimastel nädalatel riigikogu komisjoniga aktiivselt suhelnud, osundanud murekohtadele ja pakkunud välja ka lahendusi. Oleme palunud muudatuste rakendamise edasi lükata seniks, kuni süsteemid valmis ja testitud ning kõik on veendunud, et need toimivad.

Ei saa öelda, et meid ei oleks soovitud kuulata või kaasa mõelda, kuid nemad on lähtunud eelkõige ministeeriumi ja maksuhalduri arvamustest. Tagasiside on olnud aga lühidalt, et töö juba käib ja midagi kallimaks või keerukamaks ei lähe ja olulisi kulusid ei peaks ettevõtjaile lisanduma.

On avaldatud ka arvamust, et arendused saab tehtud 1-2 kuuga, samas kui ettevõtjate ütlevad, et keerukamate ja mahukamate süsteemide puhul jääb ka kaheksast kuust väheseks. Ja loomulikult on see 15 miljonit, mis on juba eelarvega seotud ning seega ka ajaline surve.

Juhul kui eelnõu ei oleks eelarvega seotud, oleks ilmselt võimalik ka sisukamalt arutleda ja parema tulemuseni jõuda. Kindlasti oleks protsess mõistlikum.

Täna meenutab kõik halba unenägu, mis lõpuks ka eelduslikult heaks kujunema pidanud päeva ära rikub. Sellest ei võida keegi. Ehk olen siin kellegi arvates ka liiga kriitiline, kuid kindlasti on neidki, kes arvavad, et liiga leebe.

Kui sageli öeldakse, et riik oleme ikka meie kõik, siis praegu tundub, et sellest tehakse erand – ettevõtjad justkui ei kuulu sinna alla, sest kuidas muidu mõista, et riik teeb ühe oma liikmete grupi tugevast vastuseisust hoolimata tegusid, mille kohta on öeldud isegi, et need on põhiseadusega vastuolus.

Ainsaks positiivseks märgiks oli eile riigikogus eelnõu teise lugemise lõpetamise käigus öeldud arvamus, et rakendamise pool vaadatakse siiski veel korraks aasta alguses ja rahulikumas tempos üle. Kuigi seda on raske pidada hea õigusloome tavaga kooskõlas olevaks praktikaks, on ettevõtjad täna igal juhul poolt, et jaanuaris veelkord maha istutakse.

Kindlasti on selleks hetkeks uusigi nüansse välja koorunud. Ideaalis näeks jätkuvalt seda, et kohustuse rakendamine lükatakse edasi või rakendatakse süsteemi algselt lihtsamas mahus, kuni tehniline pool on selge ja rakendusprobleemid lahendatud. Küsimus on ikka veel selles, kas on vaja arveid deklareerida või piisaks tõhusama kontrolli teostamiseks ka mahtude deklareerimisest (summeeritult tehingupartnerite lõikes).

Võiks lubada ju mõlemat varianti – nii summeeritult esitamist ja arvepõhist. Kuid eks võimalikud oleks ka erinevad sihtgrupipõhised lahendused. Paraku aga tuleb elada teadmises, mis meil hetkel on – töötada deklaratsiooni vormiga ning mõelda võimalike riskide maandamise peale.

Kui suureks on ettevõtjad hinnanud kulutusi, mida deklaratsiooni lisa juurutamine kaasa võib tuua? Sõltub väga palju ettevõtte suurusest ja erinevate süsteemide kasutusest ning nende ühildamisest. Need, kes kasutavad raamatupidamisarvestuses n-ö karbitooteid ja hoiavad neid pidevalt uuendatuna, pääsevad tõenäoliselt minimaalse kuluga, millest suurema osa moodustab tööprotsesside ümberkorraldamine ja kohanemine ning sageli ka detailsem andmete kontrollimine.

Kui minister väidab, et probleemiks on vaid registrikoodi lisamine, siis see on vale. See üksi ei ole vastuseisu kindlasti põhjustanud. Registrikoodi kohustuses näevad maksuspetsialistid aga hoopis vastuolu käibemaksudirektiiviga. Mida võib küll tehniliseks probleemiks nimetada, kuid ühel hetkel võib see kujuneda siiski sisuliseks direktiivi eiramiseks.

Hinnanguid, kui palju läheksid arendused maksma, räägivad 500 eurost kuni 100 ja 200 000 euroni välja. Mõnel võib-olla tõesti ei olegi aastas kordagi, kus vaja deklaratsiooni lisa esitada. Teiste puhul (suuremad hulgi- ja jaekauplejad) võib jällegi deklaratsioon, lehekülgede arvuga mõõtes, ulatuda mitmete sadade või tuhandete lehekülgede pikkuseks.

Kõik saavad aru, et seda ei ole mõeldav käsitsi koostada. Kui nn masin-masin liidese loomine eeldab aga kahe-kolme ettevõttesisese süsteemi ümberprogrammeerimist on olukord teine. See nõuab palju raha ja aega ning testimist.

Kuna ka IT-ettevõtted kurdavad, et neil on inimesi pidevalt puudu ja tööd on palju, siis seda kallimaks selliste arenduste tegemine muutub. Ei ole ka kuulnud, et riik selliseid arendusi hüvitada sooviks. Kuigi võiks.

Mis juhtub 20. augustil? Enamik inimesi tähistab taasiseseisvuspäeva. Raamatupidajad, IT-arendajad ja maksuameti töötajad on ilmselt tööl. Deklaratsioonid esitatakse ju riigipüha tõttu päev hiljem. Segadust tuleb kindlasti palju nii enne kui pärast seda, kui deklaratsiooni esitamise kuupäev käes. Seda oleme näinud ka varasemalt sarnaste protsesside puhul.

Aga eks ettevõtjad on varasemaltki kõigega hakkama saanud ja kindlasti saavad ka sel korral. Küsimus on hinnas ja resultaadis ning nende vahekorras. Mis on mõistlik? Eks järgmisel aastal on teisigi muudatusi – SEPA-le üleminek veebruaris, töötajate registri jõustamine suvel, jaekauplejate jaoks veel ka muudatused kaardimaksetega seoses alates 2015. aasta algusest. Lihtne ei saa olema.

Selle kõige taustal küsivad paljud põhjendatult, kus on ettevõtluskeskkonna sõbralikkus või on sellest saanud vaid ilukirjanduslik fraas. Loodaks, et see on veel kuskil alles ja ettevõtjatel jätkub motivatsiooni edasi tegutseda.

Loomulikult on ka ettevõtjate huvi, et maksupettustega tegeletakse efektiivselt, kuid ausa ettevõtja poolt vaadates tundub paratamatult, et talle seatakse üha uusi ja uusi kohustusi. See võib kokkuvõttes ettevõtlusmotivatsioonile negatiivselt mõjuda ja seda tuleb kindlasti arvestada.