Suuredki toidutööstused pürgivad maheda turule

Kui veel hiljuti ei võtnud suured toidutootjad mahekraami valmistamise võimalikkust jutukski, siis nüüd, nõudluse suurenedes, ollakse valmis lisakulutusi tegema, et siiani väiketootjate pärusmaaks olnud mahekraami turust oma osa näpsata.

Eestimaalasi juba aastakümneid konserveeritud söögikraamiga varustanud AS Salvest on tegutsenud peaaegu seitsekümmend aastat ja kuigi juba mõnda aega valmib kogu toodang vaid kodumaisest, kohalikelt talunikelt varutud toor­ainest, tehti hiljuti algust ka mahetoodete valmistamisega. Salvest on üks läbinisti kodumaisele kapitalile tuginev toidutööstus – ettevõte kuulub eestlasest suuraktsionärile Veljo Ipitsale. Vastse turu-uuringu kohaselt on Salvest Eesti supituru liider 71%ga, aastas sööb iga eestimaalane ära 2,5 purki Salvesti suppi.

Viimase aja edukaim uustulnuk Salvesti toodete seas on aga imikutoodete sari Põnn.

ASi Salvest juhatuse liige ja tegevjuht ­Lauri ­Betlem, kes on ettevõtet juhtinud veidi üle kolme kuu, tunnistas, et kummalisel kombel on eestimaalaste eelistused nii, et pigem ostetakse välismaist brändi Hipp, mis on praegu Eesti turu liider. Põnnil on umbes kolmandik Eesti imikutoiduturust.

Just Põnni kaubamärki kandvates imikutoitudes näeb ettevõte kõige suuremat potentsiaali mahetoodangu valmistamises.

“Imikutoitude segment on see, kus me näeme reaalset nõudlust mahetoodete järele,” kinnitas ta. “Teeme aktiivselt tööd, et järgmisel aastal tulla turule Põnni mahedate imikutoitudega.”

Vaid väikese tarbijagrupi eelistus

Betlem rääkis, et paljukõneldud mahetooted on nii meil kui ka mujal saavutamas üha enamat populaarsust, ometi suudab mahekaupu regulaarselt osta vaid pisike osa eestimaalastest. Betlemi sõnul oleks arukas mitte niivõrd klammerduda ökomärgistusse, vaid võiks mõista, et tegelikult on kõik, mis tehtud Eestis kasvanud toorainest ja säilitusaineteta, juba oma olemuselt  mahe.

“Ometi ei saa kõiki nn talutooteid a priori mahedana võtta. Ostes turult talusinki, kas saame alati kindlad olla, et selles pole maitsetugevdajat või värvi andvat nitritit?” arutles Betlem, kelle sõnul oskavad turukauplejad ära kasutada seda, et nende toodetel ei ole pakendit ja seega kohustuslikku koostisainete loetelu. “Alati tasub üle küsida, kes ja kuidas selle toote ikkagi on valmistanud.”

Nõudluse suurenemine innustaks tootjaid. Salvesti tootmine on mahedana sertifitseeritud, see annab õiguse tooteid mahetoote märgiga varustada. Seni on aga mahetooteid tehtud siiski vaid tellimustööna. “Näiteks oleme ühele oma partnerile tootnud mahedat astelpajumoosi. Tõsi, Salvesti enda kaubamärgi all veel ühtegi mahetoodet poes saadaval pole,” selgitas Betlem.

Ta nentis, et mahetoodetega on Eestis natuke “nokk kinni, saba lahti” olukord – kuna Eestis toodetakse ametlikult mahedat toorainet tööstusliku tootmise jaoks vähe, siis on ka selle hind kõrge. See aga tähendab kohe ka kõrgemat lõpptoote hinda. Kõrge müügihind omakorda tähendab, et sihtrühm, kes neid tooteid osta jaksab, on väike. Betlem on seisukohal, et kui nõudlus mahetoodete järele kasvaks, hakkaksid ka tööstused neid rohkem tootma ja talunikud rohkem mahedat toorainet kasvatama, mis tooks lõpuks ka hinnad alla.

Praeguseks on Salvesti lastetoitude kaubamärk Põnn suutnud huvi äratada ka väljaspool Eestit, mis on Betlemi hinnangul paljuski tingitud kvaliteetsest toorainest ning asjaolust, et tootmises ei kasutata säilitusaineid.

Valio mahekraami tootma ei tõtta

Valio Eesti tegevdirektor Maido Solovjov on seda meelt, et teoreetiliselt oleks mahetoodangu tootmine suurtööstuses võimalik, sest tehnoloogiliselt mingeid takistusi sellele ei ole, sest “mahedus” sõltub peaasjalikult toorainest. Valio on otsustanud mahetooteid mitte toota kolmel põhjusel.

Esiteks on küsimus tootmismahus. “Mahetootmise puhul ei tohi tavapiim ja mahepiim kokku puutuda, mis tähendaks, et mahetoodangu tootmine seaks piirid meie tehase  tootmisvõimsusele,” selgitas Solovjov. “Meie Laeva tehas töötab tarbijate nõudluse rahuldamiseks pea maksimumvõimsusel. Hankisime mullu kaks uut pakkemasinat, et kasvanud nõudlust vajaliku koguse toodetega varustada. Kogu tehase ressursi pühendamine väikse hulga mahetoodangu tootmisele tähendaks, et me ei suudaks tarbijatele vajalikus koguses tooteid turule tuua.”

Teine probleem on hind. Solovjovi sõnul mängib mahetoodete hinna puhul olulist rolli mahetoorpiima vähene saadavus turul ja kõrgem sisseostuhind. Suurtööstustes aga hakkaks mahetoodete hinda mõjutama ka tehasetöö korralduse ebaefektiivsus – eksklusiivne mahetoode peaks korvama teiste toodete koguste vähenemise tulenevalt tootmise kogupotentsiaali langusest.

Kolmandaks on küsimus tarbijagrupi suuruses. “Hindame uute toodete turuletoomisel toote perspektiivi mitte vaid koduturu, vaid ka eksporditurgude potentsiaali põhjal. Praegu käib mahetoote kontseptsioon üha tihedamini käsikäes kodumaisusega,” nentis ta. “Kui Eestis võiks teoreetiliselt leiduda teatud hulk inimesi, kes oleks valmis maksma kõrgemat hinda kodumaise mahetoote eest, siis Venemaal ja Euroopas ei oleks meie mahetootel aga kohalike tootjate ees mingit konkurentsieelist. Ainult Eesti turu väiksele sihtrühmale suurtööstuses mahetooteid toota oleks luksus.”

Solovjov märkis neid põhjuseid esile tuues, et mahepiimatoodete valmistamine on perspektiivne ennekõike väikestele meiereidele, kes saavad ­ainult sellele pühendudagi ning täita nii turuniši.

Ka suured tööstused suudavad mahetoitu toota

ASi Leibur juhatuse esimees Asso Lankots on seda meelt, et teadlik toitumine kui eluviis, hoiak ja manifestatsioon on Eestis järjekindlalt arenemas. Seetõttu on ka nõudlus toiduga seotud sõnumite järele (säilitus- ja lisaainete  vaba, kohalik või ökotoode) kiirelt kasvamas. Absoluutselt kõik pakenditel kasutatavad sõnumid ja toitumisalased väited teenivad läbimüügi suurendamise eesmärki, on ta veendunud.

“Praegu domineerib Eestis selline kuvand, et mahetootmise suutlikkus on enamasti väiketootjatel. Tõenäoliselt tõmmatakse enamikul juhtudel spontaanselt võrdusmärk mahetootmise ja talutootmise vahele,” arutles Lankots. “Mahetoodete 2011.–2012. aasta turuülevaatest (TNS Emor) selgus, et 8% vastanutest ostab mahetoitu regulaarselt, kuid ligi 50% mahetoidu ostjatest pidas mahedaks ka lihtsalt talust või turult ostetud toitu. Seega ei ole tarbijad üheselt maheda toidu mõistest aru saanud ja käituvad vastavalt oma uskumustele ja võimalustele.”

Lankots selgitas, et tegelikult on mahepõllumajanduslikku tootmist reguleerivate õigusaktide ees ettevõtted sõltumata suurusest võrdsed.

“Ma ei ütleks, et pagaritoodete mahetöötlemine oleks erinev liha- või piimatoodetest. Tehnoloogilises mõttes on reaalne, et Leibur teeks osa toodangust mahekaubana, oleme sellise stsenaariumi paberil ka läbi mänginud,” rääkis Lankots. “Tõsi, see nõuaks teatavaid ümberkorraldusi ja investeeringuid – ei midagi võimatut. Segalahendused tootmise mõttes ei ole alati head, sest inimliku eksimuse tõenäosus on suur. Seda tuleb maandada töötajate põhjaliku koolitamisega.”

Ta kinnitas, et suurimad väljakutsed maheda valmistamisel on seotud toormaterjali ristkasutamise vältimisega ja inimeste korrektsete töö­võtete tagamisega.

Osale arutelus

  • Ain Alvela, Kairi Oja

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Kaubandust sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Tarkvara

Erply veebipõhine kassa- ja laotarkvara

Erply on veebipõhine kassa- ja laotarkvara, mis on suunatud hulgimüügi, jaemüügi ja teeninduse valdkonnale. Kõik vajalik on standardlahenduses olemas ning lihtsasti juurutatav.

Excellent pakub laoettevõtetele terviklikku lähenemist

Pidevalt suurenevate tegevusmahtude ja keerukate tarneahelate tõttu on oluline, et ettevõtte fookus püsiks põhieesmärgil ja ei varjuks tehniliste tegevuste taha. Ettevõtte eri funktsioonide ja osakondade tegevus peab käima käsikäes, sealhulgas raamatupidamine, müük ja laohaldus. Laoarvestus peab kajastuma ka finantsnäitajates ja vastupidi. Kuidas seda lahendada, räägib Excellent Business Solutionsi vanemkonsultant Eva-Mai Saard.

Statistika

E-KAUBANDUS

Teabevara