Autor: Karoliina Vasli • 2. aprill 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Reinhold OÜ tegevdirektor Heiki Tamboom räägib, et nemad on keskendunud ennekõike kaubanduskeskuste sisustamisele. Kliendid eelistavad tema kinnitusel üldiselt pigem uut kaupa. „Kes on nõrgemad tegijad, need ostavad ehk vanemat sisustust ja kõpitsevad selle üles,“ räägib ta. „Aga paljud peremehed – näiteks mõne spordipoe või kingakaupluse puhul – lasevad ise joonised teha ning soovivad eristuda,“ arutleb ta. Reinhold ise disainiga ei tegele, mistõttu pöörduvad kaupmehed tihti spetsiaalselt disainibüroode poole, kes nende ideed siis välja joonistavad ning omakorda Reinholdile edastavad. „Ja paljud kauplused aeg ajalt täiendavad – ohh, mõtlesime selle välja, kas saate seda teha?“ kirjeldab Tamboom. Näiteks spordipoodide puhul sõltub kõik ka hooajast, kui suvel on vaja hoidikuid jalgrataste jaoks, siis talviti on fookuses suusad.

Tipptegijad eelistavad uut

Kitman Thulema juht Ilo Rannu ütleb samuti, et kasutatud mööblit kasutavad pigem teisejärgulised kaupmehed ning tipptegijad tahavad ikka uut. „Ütleme nii, et need ajad on möödas, kui kasutatud mööblit eelistati,“ sõnab ta. Rannu toob välja, et näiteks kuskile toidupoodi kasutatud toidulette paigutades võivad halduskulud uutega võrreldes tulla sootuks suuremad. „Garderoobikaupadega on omad mured – kaltsukas võid ju kasutada vanu riiuleid ja stangesid, aga kujutaksite seda ette näiteks Hugo Bossi või Armani poes,“ muigab ta. Küll toob ta välja, et näiteks poesiseselt on mööblile uus elu antud. Nii tehti näiteks Tallinna kaubamajas, kus lastekorrusel olnud mööbel viidi naistekorrusele ja anti nii ikkagi osakonnale uus ilme.

Kitman pakub nii vanu hästi töötavaid baaslahendus kui kliendipõhiseid projekt- ja erilahendusi. Rannu kinnitusel tuntakse viimaste vastu isegi rohkem huvi. „Kõik vajavad posti või kandurit ehk tavalisi lahendusi ka, aga ei taha, et terve pood oleks täis valgeid igavaid plekkriiuleid,“ näitlikustab Rannu. Aga hinnavahe on vist päris suur? „Jah, ikka kordades, kuid küsimus on selles, kuidas su kaup välja näeb ning milline on keskkond. Pood peab pakkuma midagi enamat kui vaid hinda. Konkurents on tihe ja kauplus pole netipood, mil ei pea erilist välimust olema.“

Taaskasutus ikkagi on moes?

Erinevalt Reinholdist ja Kitmanist pakub Gastro ka kasutatud kauplusesisustust. Müügijuht Aivar Hannus räägib eelkõnelejatega võrreldes hoopis teist juttu. „Taaskasutus on läinud jälle moodi,“ väidab ta. „Näiteks riiulid, stanged, riidepuud – miks osta uus?“ arutleb ta. „Kõik oleneb ka poest. Kui ikka lähed alkoholipoodi, siis sa ei hakka ju vaatama, millised on riiulid. Ja üldiselt varjavad metallosa ära ka hinnasildid,“ toob ta näite. Kust te kasutatud kauba üldse saate? „See on lõppematu ring: keegi alustab, keegi lõpetab. Kui pannakse pood kinni, jääb ikka sisustust üle ja see müüakse odavalt maha. Me saame sellele uue elu anda. Samuti toome sisusust Soomest,“ räägib ta ja lisab: „Isegi vanadest mannekeenidest on kasu, näiteks teletegijad kasutavad neid võtetel.“

Heiki Tamboom Reinholdist ütleb, et sisustust vahetatakse umbes 5-7 aasta tagant ja üldjuhul siis juba pea kõik korraga. „Keegi ei taha ajast maha jääda,“ märgib ta. Ilo Rannu sõnab, et Lääne-Euroopas toimub vahetus isegi kolme aasta tagant, kuid Eestis võib periood venida kümne aastani. „Mööbel katki ei lähe, aga vananeb moraalselt. Kiiremini vahetatakse moe ja eriti kosmeetika valdkonnas,“ märgib ta. Miks Eesti kaupmehed üldiselt kaua ühte lahendust hoiavad? „Meil on siiski küllaltki väike ja vaene turg,“ nendib Rannu, tuues ilmeka näite, et erinevalt moepealinnast Pariisist ei käi meie poodidest ka iga päev lugematul hulgal inimesi mööda, keda peaks erakordse sisustusega meelitama ja seda pidevalt muutma.