10. aprill 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Telefoni teel pakuvad ettevõtjad tarbijatele näiteks ajalehtede ja muu kirjanduse tellimist, toidulisandeid, keeleõppematerjale jmt.

Kui ettevõtja ja tarbija sõlmivad lepingu telefonitsi, on tarbija telefonikõne käigus võetud kohustustega seotud üksnes juhul, kui ettevõtja on telefonitsi edastatut kinnitanud püsival andmekandjal, näiteks e-posti või kirja teel.Tarbijal on sedasi võimalik rahulikult mõelda toote või teenuse vajalikkuse üle. Samuti saab tarbija seeläbi lepingu kohta olulise info pärast telefonivestlust ka andmekandjal, mis võimaldab tal temale suunatud teavet säilitada nii, et see on talle igal ajal kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav.Selliselt on tarbijal võimalik vajadusel sellele tulevikus vaidluse korral tugineda. Samuti on seesugune täiendav kinnituskiri vajalik, et tarbija teaks täpselt, milliste tingimuste ja omadustega asja või teenuse suhtes ta on telefoni teel nõustunud lepingu sõlmima. Kui tarbijale ei võimaldata kinnitada telefoni teel kokkulepitut kirjalikult, loetakse tarbijale saadetav kaup tellimata asjaks, mistõttu pole kauplejal õigus nõuda tarbijalt asja või teenuse eest tasu.Kõike eeltoodut reguleerib ja sätestab võlaõigusseaduse § 542.

Autor: Tuuli Seinberg, raamatupidaja.ee