Autor: Kristi Pärn-Valdoja (ajakiri Mood) • 30. november 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kaubamaja liitus maineka, 1946. aastal loodud liiduga 15 aastat tagasi. IGDS-i praeguse juhi Werner Studeri sõnul asutati ülemaailmne kaubamajade ühing Šveitsi kaubamaja Jelmoli ostudirektori Jules Müggleri eestvedamisel ning sellega liitus kohe kaheksa kaubamaja, teiste seas Printemps, La Rinascente, Selfridges ja Åhlens. Ühingu tekke põhjuseks sai asjaolu, et pärast teist maailmasõda oli Euroopa tootmine ja rõivatööstus madalseisus, mida ei saanud aga öelda ameeriklaste kohta. Nii otsustasidki kaubamajade juhid, et koos on lihtsam nii ameeriklastelt kaupa osta ja tellida kui ka sõjast räsitud Euroopa kaubandust taas jalule aidata. Kohe alguses pandi kirja reeglid, et liikmed peavad üksteisega vahetama kogemusi ja infot nii reklaami, teeninduse kui ka väljapanekute suhtes, ning seegi, et igast riigist saab ühingusse kuuluda vaid üks kaubamaja. „Seda viimast siiski väikese erandiga,“ räägib Studer. „Näiteks Prantsusmaalt on IGDS-is esindatud nii Printemps kui ka Bon Marché, Itaaliast La Rinascente ja Coin, Venemaalt GUM ja TSUM jne. Ka Hiinast kuuluvad ühingusse kaks kaubamaja.“

Kuidas saada IGDS-i täieõiguslikuks liikmeks tänapäeval? „Liikmeks pürgija peab olema hästi toimiv kaubamaja, kus on esindatud nii kosmeetika, mood kui ka koduosakond,“ selgitab IGDS-i tegevdirektor Studer. „Muidugi peab see pakkuma laia kaubavalikut, segu nii kodumaisest kui ka rahvusvahelisest toodangust.“ Seda viimast – unikaalset ja erilist valikut – peabki ta kaubamajade juures kõige olulisemaks, sest see on see, mis teeb ühest kaubamajast väga hea kaubamaja. „Aga muidugi on üliolulised ka teenindus ja ostukeskkond.“

Tallinna ja Tartu Kaubamaja – mida Werner Studer on ka ise külastanud – suurimaks plussiks peab ta kohalikku atmosfääri. „Stockmann näiteks on liiga rahvusvaheline ja sama kontseptsiooniga esindatud teisteski riikides,“ ütleb ta. „Ent Tallinna ja Tartu Kaubamaja on tõepoolest Eesti kaubamajad, lisaks veel suurepärase asukohaga.“ Oma lemmikkaubamajadeks maailmas nimetab härra Studer Selfridges’it Londonis, samuti selliseid kaubamaju nagu Bergdorf Goodman, Barneys ja Macy’s New Yorgis.

Milliseks kujuneb Studeri arvates kaubamajade tulevik? „Usun, et helgeks,“ ütleb ta. „Kuigi me elame internetipoodide ajastul, meeldib inimestele endiselt kaubamajades käia. Lisaks asjade ostmisele vajame me ju ka häid emotsioone! Kaubamajad sobivad hästi inimestele, kellel aega laialt käes pole, sest tavaliselt asuvad need kesklinnas ja sealt saab kogu valiku korraga kätte.“

Loe intervjuud Kaubamaja tegevdirektori Erkki Laugusega, miks on IGDS'i kuulumine neile tähtis ja mis see neile annab. 

Tallinna Kaubamaja tegevdirektor Erkki Laugus, mida IGDS-i kuulumine Kaubamajale tähendab? On see lihtsalt auasi või lisandub midagi muud veel?

Muidugi on see uhke tunne, kui nii suur ja prestiižne organisatsioon, kuhu kuuluvad maailma parimad kaubamajad, arvab, et Eestis leidub samuti ettevõte, kes võiks taolisesse seltskonda kuuluda. Et meie taset peetakse piisavalt heaks ja et Kaubamajal ei ole sellelt organisatsioonilt ja tema liikmetelt mitte ainult saada, vaid ka midagi vastu anda. Et meil on tugevust, mida jagada. Organisatsiooni mõte ongi paljuski selles, et jagada praktilist kogemust eri ettevõtete vahel ja saada veelgi tugevamaks, tõsta latti veelgi kõrgemale. Kui sind valitakse oma valdkonna liidrite hulka üle maailma, siis see tähendab, et meid peetakse täisvääriliseks kaubamajaks, kellega saab arvestada ja kellel on kogemust, mida siis omakorda organisatsiooni tuua.

IGDS-i juht Werner Studer kiitis Tallinna ja Tartu Kaubamaja, eriti seda, et nad on selgelt eristuvad ja omanäolised. Ma olen temaga täiesti nõus ja üldse tundub, et just omanäolisus ongi tänapäeval ühe kaubamaja juures n-ö edu võti. Kas mul on õigus?

Absoluutselt! See ongi kõige olulisem. Mitte mingil juhul ei soovi IGDS-i liikmed üksteist kopeerida, see ei ole üldse asja mõte. Pariisi kaubamajad Printemps või Bon Marché näiteks – nad on mõlemad oma kindla ülesehitusega, oma stiili ja ajalooga ega püüa üksteist matkida. Eristumine ongi kõige olulisem.

Seda enam, et maailma eri linnade ostutänavad muutuvad ju kõik järjest sarnasemaks, polegi vahet, kas oled Pariisis või Londonis - kõik poed on ühesugused.

Seal on rivis kauplused, mille kontseptsioon ongi olla igal pool maailmas täpselt ühesugune – sama mööbel, kaup ja väljapanekuviis. Kaubamajad saavad oma näo aga ise kujundada. Saame pidada läbirääkimisi kõikvõimalike märkidega ning kui soovime, võime võtta ühelt kaubamärgilt terve korrusetäie asju, aga ka ainult ühe pintsaku. See viimane oleks muidugi väga ebaefektiivne, aga on hea näide sellest, kui täpselt me saame oma käekirja ise kujundada. Siit jõuamegi tagasi selle juurde, et IGDS-i kuuluvad kaubamajad ei soovi mitte mingil juhul muutuda üksteise sarnaseks, vaid eelkõige jagada ja vahetada kogemusi. Kuna me pole ju ka omavahel konkurendid, vaid paikneme geograafiliselt eri riikides, võime üksteist lubada isegi oma äri nn köögipoolele. Koos leiame ka ühiseid lahendusi, kuidas efektiivsemaks muutuda ja ettevõtte sees asju korraldada.

Kui palju te ise mööda maailma kaubamajadega tutvumas käite?

Euroopa kaubamajades olen päris palju käinud, samuti näinud ka Aasias mitmeid erinevaid kontseptsioone.

Kas need erinevad väga Euroopa omadest?

Väga! Minu jaoks on Euroopa ja Aasia kaubamajade kõige suurem erinevus see, et Aasia omad paiknevad peamiselt suurtes keskustes. Euroopa kaubamajad asuvad pigem täiesti omaette majades ja neil on oma ruumikontseptsioon. Tallinna ja Tartu Kaubamaja on ju ka ajalooliselt olnud rohkem omaette, aga areng ja kasv on sundinud meid ennast keskuste pinnale laiendama.

Aasias on muidugi ka juba kaubamärkide valik täiesti erinev, aga eks see lähtubki kohaliku turu eripäradest. Itaalias ja Inglismaal on ju samuti sootuks teistsuguseid märke kui näiteks Prantsusmaal või Eestis. Aasia kaubamajad on tihtipeale väga rõivakesksed. Euroopas ja Ameerikas on rohkem ikka nn täisformaadis kaubamaju, kus lisaks rõivastele ja kosmeetikale on esindatud ka toidu- ja kodukaubad.

Millised on teie lemmikkaubamajad Euroopas?

Mulle väga meeldivad Prantsuse kaubamajad, Printemps on vahva ja Bon Marché. Sakslased teevad huvitavaid asju, näiteks Karstadt on muutuste lävel ja liikumas eksklusiivsuse suunas.

Mille poolest Tallinna Kaubamaja Euroopa omadest eristub või ehk isegi teistele eeskujuks võiks olla?

Kas just eeskujuks, ei oska öelda, küll aga tean, mis eristab meid ükskõik millisest teisest kaubamajast maailmas. Nimelt see, et mina ei ole veel näinud keerulisema ülesehitusega kaubamaja, kui seda on Tallinna Kaubamaja! (Naerab.) Ehk siis kaubamaja, mis asuks nii mitmes hoones ja kus oleks nii keeruline liigelda. Me peame oma kliente kogu aeg aitama – ja teeme seda hea meelega –, et nad ära ei eksiks.

Lafayette Pariisis on ka üsna „harali” ja lausa mitmes majas.

Tõsi, Lafayette asub mitmes majas, aga vähemalt nii, et kus tahes neis sa ka liigud, oled ikkagi kogu aeg Lafayette’is. Tallinna Kaubamajas seigeldes on sul nii palju uksi ja võimalusi, et võid vahepeal sattuda Viru Keskusesse ja mõnda teise poodi. Aga tõsiselt rääkides on kõige olulisem ikka see, et oleme Eesti kaubamaja ja meil on kohaliku kauba osatähtsus väga suur – nii palju Eesti kaupa, kui meil on, ei ole ega saagi kunagi olla üheski teises kaubamajas maailmas. See kohalikkuse külg on ühe kaubamaja juures äärmiselt tähtis.

Tallinna ja Tartu Kaubamaja eristab nn vana Euroopa kaubamajadest veel ka nende nõukaaegne minevik. Mulle tundub, et selle olete vist pigem enda kasuks pööranud?

Ega selles minevikus ju midagi halba ei ole! Pigem näitab meie nõukaaegne taust seda, et kaubamajade kontseptsioon on väga elujõuline ka eri riigikordade juures. Inimesed vajavad ilu igal ajal ja seda helesinist unistust, mis oli nõukogude ajal – et ehk Kaubamajas on midagi sellist, mis mind rõõmustab, ja ehk ma leian midagi värvilist ega peagi käima ainult hallis ja mustas. See ajalugu ju on hästi vahva! Nagu seegi, et oleme suutnud säilitada kaks kaubamaja. Maailmas ei ole just palju nii väikeseid linnu nagu Tartu, kus oleks oma kaubamaja. See on väga kõva asi, et sellises väikeses keskkonnas on oma kaubamaja, mis läheb inimestele korda ja pakub rõõmu ning on seda teinud juba väga mitu aastat – Tartu Kaubamaja saab järgmisel aastal 50 aastat vanaks.

On teil ka endal mingeid Kaubamajaga seonduvaid mälestusi? Et olete siin näiteks vanematega järjekordades seisnud?

Just Tartu Kaubamajaga on mul väga isiklik suhe, sest minu ema on seal töötanud 1967. aastast saadik. Olen Kaubamaja teise põlvkonna töötaja ja Tartu Kaubamajas praktiliselt üles kasvanud, väga palju tunde kusagil seal ladude põrandatel mängides veetnud. Ega neid järjekordi tollal väga tihti ei tekkinudki, sest kaupa, mille järel seista, pahatihti ju polnud. Küll aga on mulle alatiseks mällu sööbinud Kaubamaja vaateaknad.

Milline võiks olla kaubamajade tulevik?

Ikka seesama eristumine, arvuliselt ei ole ju kaubamaju maailmas tegelikult palju. Ja erilised asjad on tavaliselt hästi elujõulised. Seda enam, et suured kaubanduskeskused, kas või näiteks Eestiski – kogu lugupidamise juures ?, aga need on ikkagi väga sarnased, oma rentnike, poodide ja ülesehituse poolest täiesti identsed. Keskused on rohkem nagu kinnisvaraprojektid, mille eesmärk on teenida ühe ruutmeetri väljamüügilt maksimaalset kasumit, samal ajal kui Kaubamaja selge eesmärk on müüa kaupa.

Ma arvan, et kaubamajad muutuvad tulevikus ehk isegi veel eksklusiivsemaks kui praegu, sest inimesi tuleb maailmas üha rohkem ja rohkem juurde ning kõik nad soovivad aeg-ajalt midagi erilist. See on sama, et iga päev vaatad küll telekat, aga vahel tahad teatrisse ka.

Vihma eest peitu

Euroopas ei leia naljalt linna, kus oleks nii palju kaubamaju kui Londonis, olgu nendeks siis Harrods, Harvey Nichols, Fenwick, Liberty, John Lewis, House of Fraser või üks IGDS-i asutajaliikmetest, legendaarne Selfridges. „Kaubamajad on osa meie identiteedist,“ nõustub Selfridgesi PR-juht Annette Cremin ja lisab naerdes, et ehk tuleb brittide kaubamaja-armastus Inglismaa kuulsast kehvast ilmast. „Viletsa ilma ja vihmaga on ju kaubamajades ringi jalutamine väga meeldiv tegevus.“

Tegelikult oligi see – et inimesed kaubamajas kaua ja mõnuga aega veedaksid, Selfridgesi asutaja, uuenduslikest ideedest pakatava Ameerika ärimehe Harry Gordon Selfridge’i peamine eesmärk. „Enne Selfridgesi teket käisid poodides peamiselt ainult mehed,” räägib Cremin. „Ent Harry üks uudseid ideid oligi see, et meelitada ostma naised. Samuti oli Selfridges üks esimesi kaubamaju, kes avas oma pinnal ka restorani – ikka selleks, et inimesed siin pikemalt viibiksid.“ Sedasama jätkab Selfridges tänaselgi päeval, avades pidevalt küll hüpikpoode ja -restorane ning tehes koostööd eri moemajade ja firmadega. Tänavuste jõulude ajal avatakse kaubamajas näiteks astroloogiateemaline lounge ning seoses India-teemalise moenäitusega Victoria ja Alberti muuseumis tehakse koostööd kultusliku India poega Bombay Electric.

Muide, Harry Selfridge oli ka üks esimesi, kes ehitas kaubamajja tänasel päeval nii iseenesestmõistetava asja nagu naiste WC ja hakkas korraldama hooajalisi allahindlusi. „Harry Selfridge oli tõeline turundusgeenius,“ möönab Cremin. „Tal oli tohutult ideid, kuidas kaupa atraktiivselt pakkuda. Muuhulgas oli ta esimene, kes kosmeetikatooted n-ö leti tagant välja tõi, et inimesed saaksid neid katsuda ja proovida. Enne teda müüdi kosmeetikat riiulitelt ja nii, et millegi proovimiseks pidid seda müüjalt küsima.“

Selfridgesi asutajast vändatud ülipopulaarne Briti seriaal on küll valminud peamiselt romaani põhjal, ent Cremini sõnul andsid nad teletegijatele ligipääsu ka kaubamaja arhiividesse, mistõttu on selles fiktsioon segatud tõepoolest päriselt toimunud sündmustega.

IGDS-i gruppi kuulumist ja selle asutajaliikme staatust peab Cremin aga suureks auks. „Sinna kuulumine teeb meid uhkeks, sest IGDS-is on koos siiski kõik kõige paremad ning nendega kogemusi jagada on täiesti kirjeldamatu elamus!“

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirjas Hooaeg talv 2015