Tarbijakaitseseadus - mida ettevõtja peaks teadma?

Tarbijakaitseseadus - mida ettevõtja peaks teadma?
Tarbijakaitseseadus - mida ettevõtja peaks teadma?

Tarbijakaitseseaduse eesmärk on tagada tarbija õigused kauplejatele kohustuste kehtestamise ja riikliku järelevalvesüsteemi reguleerimise kaudu. Tarbijateks on seaduse mõistes füüsilised isikud, kes tegutsevad tehingute tegemisel eesmärgil, mis ei ole seotud nende majandus- või kutsetegevusega. Kaupleja võib olla nii füüsiline kui juriidiline isik, kes, vastupidiselt tarbijale, tegutseb majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil.

Tarbijakaitseseadus reguleerib kauplejate ja tarbijate suhteid piiratud ulatuses. Lisaks tarbijakaitseseadusele tuleb kauplejatel toodete ja teenuste pakkumisel tarbijatele arvestada ka näiteks kaubandustegevuse seadusega, võlaõigusseadusega, keeleseadusega jms. Sõltuvalt pakutava kauba või teenuse liigist on vajalik arvestada ka mitmesugustest eriseadustest tulenevate normidega, nagu näiteks toote nõuetele vastavuse seadus, pakendiseadus, turismiseadus, tubakaseadus, alkoholiseadus, ravimiseadus jms.

Kauplejate jaoks on oluline silmas pidada tarbijakaitseseadusest tulenevaid järgmisi peamisi nõudeid tarbijate ees:

  • teavituskohustused kaupade ja teenuste pakkumisel, sh kviitungite väljastamise kohustus;
  • üldnõuded kauba märgistusele (kui konkreetse kauba osas ei ole sätestatud eriseadusega täpsemaid märgistusnõudeid),
  • nõuded kaupadele kasutusjuhendite lisamiseks,
  • nõuded kauba ja teenuse hinna avaldamisele,
  • üldnõuded kaupade ja teenuste ohutusele ja kvaliteedile,
  • ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keeld.

Tasub teada, et tarbijakaitseseadusest tulenevad teatud kohustuste rikkumised ettevõtjate poolt loetakse väärtegudeks, mis võivad ettevõtjale tuua kaasa rahatrahvi kuni 2000 euro või 3200 euro ulatuses, teatud rikkumiste eest aga isegi kuni 32 000 euro ulatuses.

Lisaks eelkirjeldatud regulatsioonidele näeb tarbijakaitseseadus ette tarbijakaebuste kohtuvälise lahendamise korra. Tarbijad võivad pöörduda Tarbijakaitseameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni poole, kui kaupleja keeldub tarbija nõuet rahuldamast või kui tarbija ei ole pakutud lahendusega nõus. Tarbijavaidluste komisjoni poole pöördumine on tarbija jaoks erinevalt kohtumenetlusest riigilõivuvaba, menetlus komisjonis on hagimenetlusega võrreldes lihtne ja kiire. Tarbija poolt esitatud ja komisjoni poolt menetlusse võetud avaldus saadetakse kauplejale, kes saab esitada sellele kirjaliku vastuse. Kui tarbija või kaupleja soovib istungi pidamist vaidlusasjas poolte osalusel, siis korraldab komisjon istungi. Kui pooled ei jõua vaidluses kokkuleppele ning tarbija oma nõudest ei loobu, lahendatakse vaidlus komisjoni otsusega.

Erinevalt kohtumenetlusest, kus kaupleja vastu nõude esitanud tarbija peab oma nõudeid põhjalikult tõendama, on Tarbijakaitseameti juures tegutsev kohtuväline vaidlusorgan praktikas küllaltki tarbijasõbralik ning tarbija jaoks on positiivse lahendi saavutamine oluliselt lihtsam.   

Kaupleja seisukohast on tähtis teada, et tarbijavaidluste komisjoni otsused on soovitusliku iseloomuga ega ole (erinevalt kohtuotsustest) sundtäidetavad. Seega kui kaupleja leiab, et tarbijavaidluste komisjoni otsus on ebaõige, ei ole tal kohustust seda järgida. Kaupleja võib pöörduda otsusega mittenõustumisel sama vaidluse läbivaatamiseks kohtusse. Kui kaupleja otsusega ei nõustu, seda ei täida ning 30 päeva jooksul otsuse avaldamisest ka kohtusse ei pöördu, siis kannab Tarbijakaitseamet kaupleja tarbijavaidluste komisjoni otsuseid mittejärgivate kauplejate nimekirja (nn „must nimekiri“). Mustast nimekirjast kustutatakse kaupleja juhul, kui ta täidab otsuse pärast nimekirja kandmist või kui nimekirja kandmisest on möödunud üle 12 kuu.

Seega on tarbijavaidluste komisjoni käsutuses olevaks sunnivahendiks sisuliselt negatiivne PR, millega kaupleja, kes komisjoni otsusega ei nõustu ning aja- ja rahakulukat hagimenetlust ette võtta ei soovi, peab arvestama. Praktikas avaldatakse andmed tuntud kauplejate nimekirja kandmise kohta tavaliselt ka ajakirjanduses, seega jääb informatsioon kaupleja poolt komisjoni otsuse mittetäitmise kohta sisuliselt piiramata ajaks internetis kättesaadavaks.

Kauplejate puhul, kelle äris moodustab tarbijamüük olulise osa, ning valdkondades, kus kaebuste ja nõuete esitamine on tavapärane, on kauplejatel üldiselt soovitatav kehtestada kaupade müügi või teenuste osutamise tüüptingimused, mis võimaldaksid kaupleja vastutust sobivas ulatuses piirata. Seejuures tuleb silmas pidada võlaõigusseadusest tulenevaid kitsendusi – tüüptingimused ei tohi olla tarbijat ebamõistlikult kahjustavad, vastasel korral on kaupleja vastutuse piirangud tühised. Samuti on soovitatav välja kujundada ettevõttesisene tarbijakaebuste lahendamise kord. Kiirete ja põhjendatud vastuste esitamine tarbijate kaebustele aitab ära hoida vaidluste teket. Tavaliselt on kaupleja poolt pakutavate toodete või teenuste osas tarbijate poolt tehtav kriitika korduv ning tarbijate nõuded sageli sarnased, mis võimaldab kauplejatel välja kujundada standardsed vastused. Selline lähenemine on kaupleja seisukohast kõige kuluefektiivsem ning põhjendatud ja tüüptingimustele viitav vastus võib olla piisav, et vältida tarbijavaidluse tekkimist tarbijaga, kas siis tarbijavaidluste komisjonis või isegi kohtus.

Kui tarbijavaidlus on juba tekkinud, on kauplejatel, kellele komisjon edastab tarbija avalduse, mõistlik sellele vastata. Oma vastuses on kauplejal mõistlik välja tuua kõik vastuargumendid tarbija nõudele, või kui kauplejal ei ole tugevaid argumente, kaaluda kompromissi pakkumist. Positsiooni kujundamisel tasub kindlasti kaaluda ka tarbijavaidlusega seotud ebasoodsa pretsedendi tekkimise riski.

Osale arutelus

  • Heili Haabu, COBALT advokaadibüroo vandeadvokaat

Toetajad

Jälgi Kaubandust sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Käsi­raamatud