Autor: Lauri Leet, kaasautor • 28. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Jaanus Vihand esineb Pärnu Juhtimiskonverentsil 2017 "Koostöö ja konkurents" teemaga Ühistegevuse võlud ja valud. 

Konverents toimub 18.-19. mai Pärnu Kontserdimajas.

Lisainfo ja registreerimine: www.konverentsid.ee. 

Kuivõrd oluline on Coop Eesti jaoks ettevõtte pikk ajalugu, 115 aastat?

See on selgelt meie identideedi üks osa, andes meile tunnetuse pikemast perspektiivist.

Me ei jookse sprinti, vaid maratoni. Hoiame mõõdukat tempot ning mõtleme pikalt ette. See mõjutab väga oluliselt ka meie inimeste mõttelaadi.

Ajaloost rääkides, kuivõrd iseseisvad said plaanimajanduse tingimustes ETKVLi tollased tarbijate ühistud nõukogude ajal üldse olla? Võtame näiteks kaupluse avamised, otsused kuhugi laieneda – tehti need tõesti kohapeal või tulid otsused siiski Tallinnast või veel kaugemalt?

Ühistud olid ka tol perioodil tegelikult üsna iseseisvad. Ega me lõpuni tolleaegseid asju päris täpselt ei tea, saame tugineda vaid sellele, mida on räägitud ja mis kirja pandud.

Laias laastus öeldi niimoodi, et sel perioodil töötas ETKVLi süsteem teatud mõttes maaeluministeeriumina: oli sõlmitud teatud kokkulepe, et ühistud ei trügi eriti linnadesse ning riiklik kaubandus samas ei laiene jõuliselt maapiirkondadesse. Turg oli mõneti ära jaotatud.

Nõukogude ajal oli ETKVL väga suur, ettevõttel olid autobaasid, karusnahakasvatused, leivavabrikud ja nii edasi. Taasiseseisvumisel keerulistel aegadel jäädi suurest osast varast keerulistel põhjustel ilma.

Hinnanguliselt kui suur osa nõukogude aja varast uue aja saabudes nelja tuule poole läks?

Seda läks ikka päris palju. Neid ettevõtteid ja summasid ei hakkaks üles lugema, aga võin öelda, et väga paljud praegused tuntud ettevõtted ja ärimehed on ETKVLi taustaga. Aga paljud asjad ei juhtunud seetõttu, et midagi varastati, vaid lihtsalt sel hetkel nähti ettevõtte tuuma eelkõige jaekaubanduses ning kõrval tegevused lükati erinevate meetoditega eemale.

Kuidas praegused Coopi 19 tarbijate ühistut koos töötamisega hakkama saavad? Mitmeid aastaid on räägitud tülidest ja lahkarvamustest, mis aastate jooksul on toimunud.

Need tülid on mõnikord olnud ülevõimendatud, mõnikord on seal taga isiklikud probleemid. Sõnastaksin nii, et need on pigem olnud seotud üleminekuja raskustega.

Tuleb tunnistada, et kohati on tülisid ka meediasse viidud, aga igast asjast on midagi ka õpitud. Igast olukorrast õppimine on meie ettevõtte ülioluline põhimõte. Demokraatia ongi keeruline, vaielda tuleb palju ja tunnistada, et ükski osapool ei oma tõemonopoli.

Coop Eesti Keskühistu pakub praegusel ajal ühistutele logistika-, sisseostu-, IT-, turundus- ja veel mõningaid olulisi teenuseid. Mis jääb ühistutele ise otsustada ja nende pädevusse?

Ühistud saavad teha väga palju otsuseid, nagu näiteks uue kaupluse avamine, töötajate palkamine. Ühistu saab teha tegelikult kõik otsused ise ning pigem on vastupidi, ühistud otsustavad koos meiega, mida keskühistu liikmetele pakub, Coop Eesti Keskühistu ise kuulub tegelikult neile 19 ühistule.

Kui meie konkurente võib võrrelda Venemaaga, kus tehakse seda, mis president otsustab, siis meie oleme nagu Euroopa Liit. Ühistud on iseseisvad ning meie keskühistus oleme nagu Brüssel, kes proovib leida ühist sünergiat, pakkuda teenuseid ja leida parimaid lahendusi.

Coop Eesti turuosa on kasvufaasis, eelmise aasta kolmanda kvartali toidu- ja jaekaubanduse turuosast kuulus Coopile 22%. Milline on siht?

Siht on väga lihtne, olen seda nüüd kaks aastat välja öelnud: aastaks 2025 on meie käive miljard eurot ja turuosa umbes 40–45%.

Arvestades väga tihedat konkurentsi sektoris on see ülisuur eesmärk.

Nagu ma ütlesin, jookseme maratoni.

Üleüldist kasvavat sisetarbimist Eestis saab ühtepidi näha positiivselt kui märki inimeste ostujõu kerkimisest, ent majanduseksperdid rõhutavad, et kui eksport piisavalt ei kasva, jookseb sisetarbimisele põhinev süsteem ühel hetkel ikka kinni. Kuidas teie sellele vastaksite?

Eks meil on ikka eksporti ka, Eestis käib ka palju turiste. Räägitakse 100 000 eestlasest, kes väljas töötavad, nemad toovad ju Eestisse oma raha tagasi.

Mida meie Coopis saame ja tahame teha, on anda kaubandusele lisaväärtust, soovime muuta tarneahelat efektiivsemaks, lõigata ära vahelülid, millised ei too lisaväärtust.

Mõni näide ehk.

Näiteks puu- ja juurvilja osas oleme järjest rohkem hakanud ostma otse Itaaliast või Hispaaniast, kui kohalikud vahendajad pakendamise või paindlikkuse osas mingit lisaväärtust ei paku.

Miks peaks ettevõtlik inimene saama Coopi osanikuks ning mõne tarbijate ühistuga end siduma, millega te inimesi meelitate?

Lihtsustatult öeldes, liikmed saavad alati parimaid hindasid, teatud juhtudel osa ka kasumijagamisest ja kolmanda tähtsa asjana – nad saavad osaleda ühistu juhtimises. Saavad ise mõjutada, milline nende kodukoht välja näeb ja osaleda kohaliku majanduse ergutamises.

Praegu töötame selle nimel, et ühtsustada liikmeprogramme, õpime Euroopa kogemustest ning paneme paika ühised eelised, mida liikmetele pakkuda ja küllap läbi selle on võimalik ka liikmeskonda kasvatada.

Kohaliku majanduse ergutamine ja kohaliku elu arendamine on teie jaoks üks eesmärkidest. Samas jääb maal inimesi järjest vähemaks, riik tõmbab asutusi väikestes kohtades kokku ning ettevõtteid kummitab tõsine tööjõupuudus. Kuidas te sellises olukorras suudate olla kohtadel aktiivne ning samal ajal ka kasumlik?

See ongi vastuolu, mis nõuab lahendamist. See on Eesti riigi üks põhiprobleemidest, et otsitakse lihtsamaid lahendusi ja minnakse kergema vastupanu teed, ei viitsita väga süveneda. See on asi, mida meie tahame vältida.

Kui palju kaupmehed omavahel Eestis koostööd teevad?

Tehakse üsna palju, aga konkurentsiseaduse piires ja Kaupmeeste Liidu baasil, kus räägime poliitilistest muredest, ühistest kampaaniatest, mis Eesti elu edasi viivad. Mõistagi me ei räägi kunagi sellest, mis hinnaga midagi müüa või mida osta, taolised asjad on välistatud.

Siit konkreetne küsimus – miks hüper- supermarketid peavad olema iga päev hiliste õhtutundideni lahti, miks selles vallas midagi kokku ei lepita?

Ajalugu näitab, et vaba turg reguleerib kõige paremini taolisi asju. Kui tarbijad tahavad hilistel tundidel poes käia, siis järelikult on see hea. Ega me lollustega ei tegele, analüüsime neid asju kõvasti ja kui asi ära ei tasuks, seda ei tehtaks.

Kuidas lükkate ümber kriitilise väite, et kaupluste kliendiprogrammid ja omatooted on vaid kavalad võtted klientide kinnistamiseks?

Kliendiprogrammid ongi põhiliselt selleks, et kliente enda külge kinnistada, siin ei ole küsimust. Aga klient saab ka ise sellest samas palju soodustusi.

Omatooted, privet labelid on aga tunduvalt keerukam nähtus. Need aitavad tagada mõistlikke hindasid, ent mitte ainult. See võimaldab ka kaupmeestel ja erinevatel kettidel sortimenti eristada, raske oleks konkureerida kui kõikides poodides oleksid kõik kaubad kõigil samad.

Üks Coop Eesti eesmärkidest on ka kodumaise tootja eelistamine.

Jah, absoluutselt, aga samas kodumaine tootja peab pakkuma konkurentsivõimelisi tingimusi. Kui on kaks võrdset pakkumist, üks kodumaine ja teine välismaine ning kodumaine tagab mahud ja ühtlase tarne, siis eelistame kodumaist.

Aga siin on tihti probleem, et kohati hinnatakse oma võimeid üle, arvatakse, et on hea saada ketti ja kesklattu oma kaubaga sisse, aga kui me piltlikult saame mitmel päeval või isegi nädalal järjest saja porgandi asemel 20, siis on raske näha koostöö jätkumist selles vormis. Klient nõuab meilt toodet ja teda ei huvita vabandused, miks ühte või teist kaupa müügil pole. Teistpidi, ühiskondlikult nõutakse üsna häälekalt ka kodumaist toodet lettidele. Kõik algab kvaliteedist ja tarnekindlusest. Toon näite ühest tublist eesti tomatikasvatajast, kel pole pidevalt anda tomatit nii palju, kui seda nõutakse. Inimesed ei osta talvevaru korraga ette, vaid toidukaupa soovitakse poest pidevalt. Siin on väga olulised hoiutingimused – meie seda ei tee, vaid näeme ikka, et see, kelle käest kaupa ostame, hoiustab ise.

Eestis peaksime veel oluliselt kasvatama efektiivsust, näiteks põllumehed, piimatootjad võiksid seljad kokku panna ja moodustada rohkem ühistuid. Meil on kaupmeestena raske teha koostööd ettevõtetega, kes on kohaliku tasandi jaoks veidi suured, aga üle-eestiliseks tootmiseks mahtude poolest samas väiksed. Koostööd tehes nad saaksid tagada mahtusid, jagada töövahendeid, teadmisi.

Selles osas tasub vaadata Soome poole. Meie põhjanaabrid on kui ühistute tõotatud maa, igas valdkonnas on seal ühistuid ja igal aastal luuakse neid juurde 200.

Kuidas hakkab kaubandus teie nägemuses välja nägema tulevikus?

Minu nägemus on kaunis dramaatiline – aastaks 2030 või 2035 tehakse poes füüsiliselt toidu- ja esmatarbe osas ainult 30% ostudest, ülejäänu ostetakse muu mugavuskaubanduse kaudu. Seda näitavad enamus uuringud.

Näiteks PricewaterhouseCoopersi ülemaailmsest uuringust selgus, et ainult 30% inimestest tahab käia kauplustes, ülejäänud käivad seal, kuna neil on hirmud, et teisi kanaleid kasutades ei pruugi nad kvaliteetset kaupa saada. Kui need hirmud maha võtta, loobuvad paljud inimesed meeleldi füüsilisest poeskäigust.

Mis neist kaubanduskeskustest siis saab, mis veel praegugi Eestis tormakalt kerkivad?

Rekonstrueerimisi, uuendamisi ja ilmselt ka mõne maja maha tõmbamist on nende aastakümnete jooksul vaja kindlasti teha ja leida nii mõnelegi hoonele uus kasutusala, aga sellised protsessid juhtuvad igas sektoris ja igal ajahetkel. Progressile kätt ette panna kindlasti ei saa.

Viimane suurem teade Coopilt on, et ostate koos Inbankiga enamusosaluse Krediidipangas. Miks just pank ja miks Krediidipank?

Läbi tütarettevõtte Coop Finants ASi oleme Säästukaart Pluss teenuse kaudu väikelaene ja järelmakse pakkunud tegelikult juba mõnda aega. Ja juba mõnda aega oleme ettevõttes sees sõnastanud selle nii, et ühel hetkel soovime siit edasi areneda pangaks. Nüüd, kui tekkis võimalus osta mõistlikel tingimustel üks Eesti esimesi kommertspankasid, tuli võimalust ka kasutada. Soovime viia panganduse tagasi sinna, kust pangad on ära liikunud, maakohtadesse, asulatesse ja alevitesse.

Coopi püsiklientide jaoks on oluline, et nad ei peaks elementaarsete pangateenuste saamiseks sõitma kümnete kilomeetrite kaugusele.

Eelmisel aastal valiti teid Euroopa juhtiva kaubandusliidu, EuroCoopi asepresidendiks. Mida see töö endast kujutab?

EuroCoop on Coopide vabatahtlik kaubandusühendus, mille aastakäive kokku on üle 80 miljardi euro. EuroCoopi liikmetel on kokku üle poole miljoni töötaja ning nende hallata 36 000 kauplust. Ükski teine Euroopa konkurent ei lähene neile numbritele.

Üks EuroCoopi olulistest töösuundadest on olnud Euroopa Liidus lobitöö tegemine ja poliitika kujundamises osalemine. Sellele lisandub järjest enam majanduslik koostöö – üksteiselt õppimine, ühised tehnoloogia- ja kaubahanked, turunduskoolitused ja muu taoline. Minu valdkond EuroCoopi presidentuuris ongi just majandusliku koostöö arendamine.

Ettevõtte juhina olete pälvinud erinevatel tasanditel ohtralt kiitust, valdate suurepäraselt meeskonnatööd ning suudate samal ajal keskenduda tulemustele. Kuidas seda kõike saavutada?

Julgen öelda, et ei ole olemas ühte universaalset reeglit. Oleme tervikuna õppiv organisatsioon. Väärtustan väga kõrgelt meeskonnatööd. Tuleb teha koostööd ning samal ajal olla ka mingil määral erinevad, et ei kaoks edasiviivad vaidlused ja arutelud.