25. oktoober 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Neid tooteid vahendavad meile jaeketid. Kui jaeketid näitavad tootjale, et Ida-Euroopas müüdava toidu suhtes on ootused, et see oleks võimalikult odav (ülimadal hind saab tulla ainult sellest, et kellelegi on selles ahelas jäetud õiglane hind maksmata või on hoitud kokku inim- ja tööõiguste pealt), siis saadame sõnumi, et vahet pole, milline on selle toidu ja tema tootmise kvaliteet.

Kas Eesti tarbija tõesti tahab ainult odavat?

Paljud tarbijad ei vääri toidurassisti silti ja teadvustavad endale lisaks toidu koostise kohta antavale infole ka toote valmistamise tähtsust. 2016. aastal MTÜ Mondo tellimusel tehtud Turu-Uuringute ASi Omnibuss küsitlusest “Eesti elanike arvamus õiglasest kaubandusest” selgub, et 91% vastanutest leidis, et ettevõtted peaksid toetama õiglase kaubanduse ideed ja käituma vastutustundlikult. 70% vastanutest arvas, et õiglase kaubanduse ideed peaksid toetama jaeketid ja -kauplused ning 71% arvates Eesti ettevõtted, kes kasutavad arengumaade toorainet. Veelgi enam – 11% vastanutest ostis võimalusel vähemalt mõnes õiglase kaubanduse ja kestliku ettevõtluse tooterühmas märgisega tooteid ja 18% vastanutest tundis Fairtrade’i märgise kohe ära.

23.–29.10 tähistatakse õiglase kaubanduse nädalat

Selles valguses on väited, et Eesti inimene pole valmis, ei tea ega taha, hale vabandus. Klient saab valida, mida ta paneb korvi, aga poekett ikkagi otsustab, kas ta eirab tarbija soove või pakub seda, mida soovitakse. Iga kauplus saab pakkuda oma klientide alustuseks vähemalt mõnda õiglaselt toodetud kaubaartiklit, näiteks suhkrut, teed või šokolaadi, kasvatades oma valikut järk-järgult.

Mis on Fairtrade?

Tarbija ei saa alati ise kontrollida, kuidas tema poolt ostetud kaup on toodetud. Järelikult peab usaldama süsteeme, mis selle töö tema eest ära teevad. Üks peamine on Fairtrade, “ambitsioonikaim sotsiaalse vastutuse standard ja kõige usaldusväärsem eetilise tarbimise märgis” (Finnwat­chi uuring 2015).

Fairtrade’i tingimused:

Arengumaade väiketalunikud saavad oma toote eest miinimumhinda (ingl minimum price), mis katab kulud ja võimaldab kestvat arengut.

Istanduste ja tootmisühistute töölised saavad inimväärset töötasu (ingl living wage) ja töötavad inimlikes tingimustes.

Tootmisprotsessis on keelatud kasutada orja- ja lapstööjõudu.

Õiglase kaubanduse lisatulu (ka hinnalisa) kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks (ingl Fairtrade Premium).

Tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest.

Fairtrade ei ole heategevus, see on tootmis- ja kauplemisviis, millel on üks ja selge eesmärk: vähendada vaesust kaubanduse abil, tagada arenguriikide tootjatele head hinnad ning talunikele ja töölistele mõistlikud töötingimused ja jätkusuutlik tulevik. Ehk teisisõnu – saavutada samasugune olukord, mida arenenud riikides, sh Eestis, tagavad seadused ja nende järgmine. Fair­trade ei oota eritingimusi, vaid samasugust väärikat tööd ja elu nagu meie naudime arenenud riikides.

Õiglase kaubanduse tooted ei konkureeri Eesti tootjaga, sest nende tooraine Eestis ei kasva. Küll aga võivad Eesti tootjad taotleda märgist, kui ta valmistab midagi arengumaadest pärit sertifitseeritud toorainest – seda on teinud Loodusvägi ja Friends’Textile.

Mis kasu saab õiglasest kaubandusest tootja, tarbija ja jaekett?

Nafta kõrval on kohv teine enim kaubeldud toode maailmas. Tavalise kohvi eest saavad talunikud 2,5 senti iga kaheeurose tassi peal ehk 1%. Fairtrade’i märgisega kohvi eest makstakse ühistule aga viis korda rohkem ehk 5%. Aastal 2015 osteti Eestis keskmiselt 12,5 kg banaane inimese kohta ehk kokku ligikaudu 17,6 miljonit kilo. Kui need oleksid kasvõi osaliselt Fairtrade’i märgisega, oleks panus olnud märkimisväärne. Tarbijale ja ka poele on see vahetus lihtne, aga mõju tootjale ja keskkonnale tohutu. Paraku nägime eelmisel aastal ainult korra Selveris ja käesoleval aastal Solarise toidupoes Fairtrade’i banaane.

Kaupmehed näitavad oma valikut parandades, et nad vastutavad selle eest, mis meile poeriiulitel vastu vaatab.

Kaupmehel on vastutus pakkuda kliendile valikuid ja mitte ainult odava või veel odavama vahel, vaid õiglase ja kvaliteetse ning teadmata päritolu kauba vahel. Jaekett ei vastuta ainult selle eest, mis toimub vahetult tema mõjul.

Tema vastutus on mitmeastmeline. Ta vastutab, samamoodi nagu tootja ja tarbija, terve tootmis- ja tarneahela eest. Eriti ja algusest lõpuni vastutab poekett omamärgitoodete eest, mida on peaaegu 40% poodides müüdavatest kaupadest. See on arenenud ühiskonna mõistmine. Teiseks annab korralik õiglase kaubanduse toodete valik turueelise: tarbija tahab. Tarbija soovib midagi, mis on teistsugune. Hind määrab, kuid mitte ainult, eriti kui see on samasugune. Lisaks tarbijale on jaeketi oluline sihtrühm ka tema töötajad – talendikad inimesed lähevad tööle nendesse kohtadesse ja otsivad selliseid võimalusi, kus vastatakse nende ühiskondlikele ja eetilistele väärtustele. Kolmandaks võidab kaupmehe eneseväärikus ja ka rahakott. Õiglane kaubandus on osa sotsiaalsest vastutusest (CSR) ja näitab, kas oled tagantsörkija või eestvedaja, liider.

Väiketalunikud ning istanduste töölised. 2015. aastal said Fairtrade’i süsteemist koos perede ja kogukondadega kasu ligi 6 miljonit talunikku, töölist ja väiketootjat 74 arenguriigist Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas ning 2016. a. oli käive 7,3 miljardit eurot.

Tarbijatele pakub õiglane kaubandus võimaluse teha sisseostud vastavalt oma põhimõtetele ja väärtustele, kindlustades samal ajal käibe ja eetilise toote.

Tootjad, kes kasutavad vastavaid sertifitseeritud tooteid, on teerajajad ja valmis teisi inspireerima. Eetilisus annab neile turueelise, toob uusi kliente ja tähelepanu.

Keskkond. Õiglane kaubandus edendab loodussäästlikku ja kestlikku põllumajandust ning tootmist.

Autor: Kristina Mänd, MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise eestvedaja