Reiljani advokaat juhib suurejoonelist kalaäri

Igatahes meeste avalik koostöö algab Reiljani ministriks saamisega, mil Sild viib 2004. aastal vastloodud advokaadibüroo Lextali advokaadina läbi keskkonnaministeeriumi suurejoonelist veemajandusprojekti. Samal ajal lükkab advokaat aga uut hoogu sisse endajuhitavatele kalaäridele, mida saadavad Greenpeace’i süüdistused rahvusvahelises röövpüügis.

Sild juhib kahte neljast Eesti lipu all tegutsevast kaugpüügifirmast, milleks on MFV Lootus ja Lootus Teine. Kui teised kaks, Dagomar ja Reyktal püüavad krevette, siis Silla juhitavad firmad saavad Reiljani võimuloleku alguses sisuliselt ainsana osa Eesti kvoodist püüda rahvusvahelistes vetes sadades tonnides erinevaid eksootilisi kalaliike.

Kahe laeva edulugu Reiljani valitsemise ajal

November 2003. Villu Reiljan on keskkonnaministeeriumi uuesti üle võtnud. Advokaat Tarmo Sild lendab kalafirma Lootus Teine esindajana Londonisse. Mees kuulub Reiljani esitletud vabariigi valitsuse korraldusega seitsmepealisse valitsusdelegatsiooni Kirde-Atlandi kalanduskomisjonis, millega Eesti liitus Silla initsiatiivil 2003. aasta juulis. Tingimuste järgi tohib sellese piirkonda siseneda ainult üks Eesti lippu kandev laev. Selleks on loomulikult Tarmo Silla juhitava firma laev Lootus II, mis kõigest kaks aastat tagasi sai riigikohtu süüdimõistva otsuse röövpüügis. Jutt käib mitmesajatonnilisest eksklusiivsest püügiõigusest ja kümnetest miljonitest kroonidest, mis on Silla juhitavast kalaimpeeriumist vaid väike osa.

Silla juhitava teise firma Lootus MVFi laev nimega Madrus hakkab püügilubasid rahvusvahelistes vetes saama 2004. aastal, mil ettevõtte käive tõuseb sisuliselt nullilt kroonilt poolesajale miljonile. Kirsiks koogile maksab rahvaliitlase st põllumajandusministri Ester Tuiksoo valitsemissfääri kuulunud PRIA laevale eksklusiivselt kuus miljonit renoveerimistoetust. Kui 2005. aastal koostati eurorahade eest põhjapanev raport Eesti kaugpüügist, siis tõdetakse, et kaugpüügiga tegelevatest ettevõtetest on riiklikest meetmetest toetust saanud vaid Silla juhitav äri, summas üle kuue miljoni krooni. Ka see laev on süüdi mõistetud röövpüügis.

Peale selle määratakse nii Tarmo Sild kui ka tema alluv Rajar Miller advokaadibüroost Lextal esindama Eestit ametnike kõrval NAFO (organisatsioon, mis reguleerib kalastamist Kanada ranniku äärses rahvusvahelistes vetes) 2005. aasta rahvusvahelisel kohtumisel Tallinnas. Seal räägitakse läbi Loode-Atlandi alal püügitingimused, kus Eesti lipu all kalapüük on sisuliselt Silla juhitavate firmade käes.

Tähelepanuväärne on ka see, et kui Reiljan lahkub skandaalselt ministritoolilt 2006. aasta lõpus, siis hakatakse tasapisi kalafirmadel tuure maha võtta. 2007. aastal otsustatakse kaks ettevõtet ühendada ja minna üle ühe laeva kasutamisele. Viimane püügiõigus antakse laevale Lootus II välja 2006. aasta oktoobris, mille järel laev roostetab sadamas. Kvoodid kantakse üle uuemale eurorahade eest renoveeritud laevale Madrus. Kala püütakse edasi paljuski tänu ajaloolisele püügiõigusele, kuna kvootide andmisest ei saa enam taganeda. 2007. aasta majandustulemusi veel ei ole, kuna advokaat Tarmo Sild ei soovi majandusaasta aruandeid Äripäevale saata ja äriregistris neid veel ei ole.

Ka Sild hakkab Reiljani lahkumise järel otsi kokku tõmbama. Peatatud õigustega vandeadvokaat on tänaseni küll juhatuse liikme või prokuristina mõlema firmaga seotud, aga kaasab firmade juhatusse 2004-2006 aastatel usina alluva Rajar Milleri enda juhitavast advokaadibüroost Lextal ja annab vaikselt operatiivjuhtimise üle Millerile, kes töötas enne Lextalilt keskkonnaministeeriumis praktikandina.

Reiljani ministriks olek kattub ideaalselt ka Silla juhitavate firmade omanikevahetuse lainega. Reiljani ministriks saamise järel asub kahe laevafirma ainuomanikuks Hispaania firma Grupo Oya Perez, kellele kuulub Greenpeace andmetel kurikuulus piraatalus Ross, mida on korduvalt tabatud illegaalse püügi pealt. 2006. aastal märtsis saab aga laevafirmade omanikuks Hispaania firma SL Fletainvest, mille omanikfirma Fandino on eeskujulikum ettevõte.