Miks üks klient või koostööpartner ootab täpset ja kiiret vastust, teine vajab rohkem paindlikkust ning kolmas soovib lihtsalt rahulikku ja sujuvat suhtlust? Aira Tammemäe uus raamat
„Kes me oleme“ aitab Puhhi-tüpoloogia abil lahti mõtestada erinevaid käitumismustreid ärisuhtluses. Tuuli Seinberg uuris lähemalt.
Aira Tammemäe uus raamat "Kes me oleme" kasutab Puhhi-tüpoloogiat, et aidata mõista erinevaid käitumismustreid ärisuhtluses. Tammemäe rõhutab, et tähtis pole ainult oma tüübi äratundmine, vaid ka eneseanalüüsiprotsess, mis õpetab oma käitumist paremini mõistma. Võrreldes 15 aastat tagasi kirjutatud raamatuga, on uus teos oluliselt muutunud, arvestades 1000 koolitusgrupi kogemust ja Eesti teadlaste, nagu Uku Vainik ja Anu Realo, uuringuid. Raamat on mõeldud suhtlemisrikastele inimestele, kuid mitte kliinilistele psühholoogidele, kuna see on mänguline ning mitte teaduslik diagnostika vahend.
Sul on ilmunud uus raamat Puhhi-tüpoloogia kasutamisest meeskonnatöös ja igapäevaelus. Sinu eelmine, ligi 15 aastat tagasi kirjutatud raamat on ammu läbi müüdud. Mis sind ajendas taas kirjutama: ka see oli soov teema enda jaoks veelkord läbi mõtestada või pakkuda ka laiemale lugejaskonnale uut võimalust enesearenguks? Kui palju tegid muudatusi võrreldes eelmise raamatuga?
Jaa, muutsin ikka üksjagu. Eelmisest raamatust on tõesti elu 15 aastat ja umbes 1000 koolitusgrupi kogemuse võrra edasi läinud. Kõik need eneseavastamised ja inimeste lood – see kogemus on omajagu ka sisu muutnud. Koolituste sisu ma ju kohendan pidevalt, aga raamatut ei saa tagantjärgi muuta.
Kui paarkümmend aastat tagasi alustasin oma koolitustel inimtüüpide analüüsi Karupoeg Puhhi tegelaste kaudu, oli eesmärgiks ikkagi enda tüübi äratundmine. Täna ma seda enam nii oluliseks ei pea. Küsimus polegi selles, kes keegi inimtüübilt on, vaid pigem selles, mida see tema jaoks tähendab ja mida ta saab selle teadmisega peale hakata.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Hoopis olulisem väärtus on analüüsiprotsess ise – selles, mida inimene enda kohta avastab ja kuidas ta õpib oma käitumist paremini mõistma. Lisaks annab eneseanalüüs muinasjutuliselt head vahendid oma käitumise selgitamiseks teistele. Lootus on, et uurides põhjalikumalt nende nelja tüübi olemust, uskumusi, käitumist, tugevusi ja kiikse, ning otsides endas äratundmist, tegeleb inimene iseendaga, oma uskumuste tuumaga. Just eneseanalüüsi protsess ongi kõige väärtuslikum.
Lisaks sain uut raamatut kirjutades üksjagu targemaks. Kasvõi selles osas, kuhu isiksuse uurimine vahepeal on arenenud. Näiteks Eesti Geenivaramu isiksuse uuring on ülivõimas. See, mida Eesti teadlased on juba kogutud andmestikuga teinud. Näiteks isiksuseomaduste ja ametite seoste analüüs. Uku Vainik, René Mõttus, Kätlin Anni, Kadri Arumäe, Mariliis Vaht, Anu Realo, Liisi Ausmees, Jüri Allik, Tõnu Esko. Terve hulk Eesti teadlasi, kelle tööd on maailmatasemel.
Enesearenguteekondi ja -juhiseid on palju. Mis on selle käsitluse eelis?
Puhhi-tüpoloogia on samaaegselt lõbus ja turvaline, kuid ka sügav. Nii nagu professor Mare Pork raamatut lugedes kommenteeris: „Puhhi lohutus- ja lootusrikkas maailmas on taipamine lõbus ja samas aitab ka meeskonnas keerulisi olukordi lahkelt lahendada.“
Puhhi tegelased on sümbolid, mis kirjeldavad Fritz Riemanni isiksuse mudelit. Tema on psühhoanalüütik, kes keskendub isiksuse sügavamatele kihtidele. See tähendab, et ta uurib põhjusi, mitte ei määratle. Riemanni süvapsühholoogiline uurimus hirmu põhivormidest toob esile ka isiksuse kiiksud, alateadlikud hirmud, mis mõjutavad tähendusi, uskumusi, valikuid, reaktsioone. Ikka taas see eneseaktualiseerimine. No mis saab maailmas veel huvitavam olla kui sina ise!
Ka see pime mets sinus endas ei pea olema hirmutav, vaid põnev. Seal on nii palju hääli, liikumist, elu. Ma arvan, et enda pimedate nurkade avastamine annab julguse ja võimaluse olla eriline, olla autentne. Ja mulle tundub, et autentsed inimesed on nii enda kui oma suhetega rohkem rahul. See ongi asja iva.
Mind kõnetas väga sinu öeldu, et ühtki inimtüüpi ei ole alust käsitleda skaalal hea–halb. Igal inimtüübil on nii nõrkusi kui ka tugevusi ning just viimastele toetudes on võimalik saavutada edu. See on ju positiivse psühholoogia alus?
Mõneti küll. Ainult et mina jumaldan kiikse. Nii enda kui ka teiste juures. Ja mulle meeldib ka pime mets. Positiivne psühholoogia on ehk tiba liiga positiivne.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Oled maininud, et päris puhtaid tüüpe on vähe. Kuidas ja millises olukorras võiks hakata end tuvastama, et saada võimalikult adekvaatne pilt?
Jah, Riemanni hirmu põhivormidel põhinevad mudelid saavad olla ainult dimensionaalsed, mis tähendab, et puhtaid tüüpe ei otsita. Otsitakse kalduvusi ja ka kombinatsioone. Olen märganud, et selle mudeli järgi avaldub isiksus pingelistel perioodidel või kõrgendatud stressi olukorras selgemalt. Et kes siis appi tuleb, kas Puhh, Notsu või keegi teine.
Ja eraelus on ka kuidagi selgem. Ka tööl me võtame rolle, mis pole sugugi halb, aga kui läheb pingeliseks, siis maskid langevad ja just siis on ka inimtüüpide tundmisest rohkem kasu. Kujuta ette, kui oled oma töökaaslast valdavalt ühes rollis näinud ja siis ühtäkki teeb või ütleb ta midagi, mis kuidagi tavapärasesse pilti ei sobitu. Just sellistes olukordades on abi äratundmisest, et „oi, nüüd astus Iiah või Jänes varjust välja“. See juhtub siis, kui pole enam jaksu olla nii-öelda „viisakas“ ja „ootustele vastav“.
Kui Karupoeg Puhhi poleks kirjutatud, siis mis oleks sinu jaoks järgmine alternatiiv sümbolite valikul?
Ma ei teagi, mõni muinasjutt tõenäoliselt. Peamine, et oleks lõbus ja turvaline ja saaks eri inimtüüpidele mänguliselt läheneda.
Kes võiks seda raamatut lugeda?
Raamat on kirjutatud neile, kelle elus on palju suhtlemist, aga samas ma ei tea ühtegi inimest, kellel poleks tore seda Puhhi-tüüpide mängu mängida. Esimene avastus koolitusgruppides on ikka isiklikud suhted, et mis tegelased mul kodus on. Alles siis jõutakse töökaaslaste ja klientideni.
Vast ainult psühholoogidel, eriti kliinilistel psühholoogidel, ei soovita lugeda. Nemad hakkavad kohe teaduslikust aspektist analüüsima ja on üldse kole tõsised. Minu raamat on muljepõhine. See on teadlikult mänguline, enese ja teiste tegelaste avastamiseks, kindlasti mitte diagnoosimiseks või raviks.
Uuri lähemalt Äripäeva
e-poest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!