Toidutootja, suhtle minuga!

Näiteks hiljuti poes käies märkasin, et Valio Alma kohvimeistrite piima kõrvale oli tekkinud Tere capuccino piim. Kohvisõbrana rõõmustasin uue toote üle, aga kohe tekkis ka küsimus, mille poolest need kaks siis teineteisest erinevad. Kas kohvimeistrite piim sobib igasuguse piimakohvi valmistamiseks? Miks Tere piim sobib cappucinole, aga mitte lattele? Infot ma selle kohta ei saanud. Kui Alma oli suutnud pakile lisada vähemalt kohvivahustamise õpetuse, siis Tere teatas ainult, et nende piim säilib kaua.

Või teine värske tooteavastus – Mulgimaa siider. „Peaks ära proovima,“ mõtlesin, „minu juured on ka ju Mulgimaal ja toetaksin hea meelega väiketootjat.“ Aga siider jäi ometi ostmata, sest mida ma pakendilt ei leidnud, oli põhjendus, miks toote nimi on just Mulgimaa siider. See, et tootja on pärit Viljandimaalt – seda polnud ka märgitud ja miks peaksin ma ühe väiketootja päritolu üldse teadma? – mind ei veennud. Tahtsin lugeda toote enda lugu. Tahtsin, et siidrimeistrid Viljandimaa õunapuude alt minuga seal Tallinna toidupoe leti ääres kõneleksid.

Rootsis on piimapakid täis oma brändi lugusid, lastele väljalõikamis- ja meisterdamismaterjali, aga ka populaarteaduslikke ja naljakaid jutukesi, mida hommikusöögi kõrvale lugeda. Ideede puuduses kokkajaid aitavad toidukaupade pakenditele trükitud lihtsad retseptid. Muide, erinevalt meie toodangust oli ka sealsamas Tallinna selvehallis müügil olnud Rootsi siidri peal kirjas, kus ja kuidas seda toodetakse.

Teades, kuidas tootjate ja jaekettide vahel käib igikestev vägikaikavedu erinevate tasude üle, kuidas riiulipinna iga sentimeetri eest tuleb tootjal ränka raha välja käia – rääkimata sellest, et üldse jaekettidesse oma toode sisse saada –, siis jääb arusaamatuks, miks tootjad ei taha tarbijale end müüa ja südamelähedaseks teha. Toit karbi-koti sees on ju reeglina konkurendiga sarnane. Või kui ei ole, siis jutustagi mulle sellest. Pakend on ju tootja enese tasuta reklaamipind.