Autor: Timo Valla • 26. jaanuar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Euroopa Liidu varasema hea õpilase Eesti majandust ähvardab seisak. Investeeringud on külmutatud, tarbijad ei usu paremasse homsesse, nende nõudlus nõrgeneb ning see pingutab konkurentsi ja kasvatab hinnasurvet ettevõtetele. Alkohoolsete jookide turg ei ole siin erand. Käibed on langenud mitu aastat. Korduvad maksutõusud kasvatavad hindasid kiiremini, kui tarbijate ostujõud järele jõuab – me näeme seda nende ostukäitumist jälgides. Ilma Soome turistidele müümata oleks siinne turuseis nadi ning nii mõnegi maaletooja ja tootja ellujäämisvõimalused oleksid lõpu lähedal.

Maksumuudatustest johtuv hinnatõus paneb suuri kaubanduskette nõudma hulgimüüjatelt veelgi suuremaid allahindlusi, kuna jaehinna märkimisväärsest tõstmisest ei nemad ise ega ostjad ilmselgelt huvitatud ei ole. Hulgimüüjate kasumlikkus langeb. Likviidsus väheneb, sest maksud tuleb maksta kiirelt, laekumised aga on pikkade maksetähtaegade taga kinni. Kahjumid süvenevad ja hakatakse otsima uusi lahendusi, et ellu jääda. Ühinemised ja ülevõtmised võivad olla üks lühikese perspektiivi lahendus, mille realiseerumine nõuab sobivate partnerite leidmist.

Soome näide

Soomes on aastakümneid praktiseeritud alkoholi- ja maksupoliitikat, mis usutavasti peaks langetama alkoholi tarbimist. Jaemüügiga tegeleb vaid monopol Alko, aktsiis on eriti kõrge ja alkoholireklaamile on pandud hulk piiranguid. Pikaajaline statistika näitab siiski, et tarbimine on kahanenud vähe, samas võib märgata tarbijate liikumist kange alkoholi juurest lahjemate jookide veini, õlle ja siidri juurde. Soomes on 100%lise  alkoholi tarbimine ühe elaniku kohta 7 liitrit aastas ja see tase oli sama juba 90. aastate alguses. Seejärel toimus Soomes Euroopa Liidu liikmelisuse tõttu mitmete piirangute leevendamine ja alkoholi tarbimine kasvas 1995. aastast kuni 2007. aastani ning hakkas siis majandussurutise tõttu taas langema. Märkimist väärib, et Soomes tarbitavast alkoholist joob suurema osa vähemus, ehk saame rääkida väikesest osast probleemsetest tarbijatest. Nende käitumine on olnud piirangutele immuunne ja võib öelda, et ühiskonnas on alati olemas inimesi, kellele ei loe alkoholi kõrge hind või kellele ei ole alkoholi hankimine kunagi liiga keerukas.

Aastakümnetega saadud Soome kogemuste põhjal on raske uskuda, et parimad viisid vähendada alkoholi tarbimist on just Eesti sotsiaal- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovski laual olevad müügipiirangud ja –keelud, alkoholi viimine eri müügipindadele, reklaamipiirangud ja hoiatustekstid või ka happy hour’i keelamine baarides ja restoranides. Osa neist plaanidest tekitavad jaekaupmeestele mõttetuid lisakulusid ja ma kardan küll, et kulud kaetakse tootjate ja hulgikaupmeeste arvelt.

Mis on keelust ja piirangust parem?

Targem ja tulemuslikum viis mõjutada alkoholi tarbimist on tarbijate teadlikkuse nähtav tõstmine ühiskonna eri tasanditel. Siinjuures tuleks palju tähelepanu pöörata nooremate vanuserühmade alkoholitarbimise viisidele. Vastutustundlikku joomist peaksime edendama eri sihtrühmadele õigetes kanalites ja neile mõistetavas keeles. See on minu meelest parem tee kui kiirelt ellu viidavad maksumuudatused ning jaemüüki ja reklaami piiravad meetmed. 

Soovin, et Eestis tehtaks analüüs, mis tooks välja, kui palju alkoholi tegelikult ühe inimese kohta aastas ikkagi kulub. Õhus on eri numbreid, näiteks Tervise Arengu Instituudi lehekülg alkoinfo.ee toob välja, et 2013. aastal tarbiti Eestis 100%list alkoholi 10 liitrit inimese kohta. Vaevalt on see kõik eestlaste joodud. Soome Alko hinnang on, et turistid viivad aastas Eestist Soome 150 Alko kaupluse jagu jooke! See on märkimisväärne number ja siinne maksutõus võib ju panna eestlased Lätist jooke ostma. Nii läheksid müügi- ja maksutulud lõunanaabritele ja majandus kannataks.