Autor: Karoliina Vasli • 2. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Toidupoodides on kõige suurem tunglemine alati soojatoidulettide ääres. Keset argipäeva askeldavad seal kontorirotid, kes loodavad kiiremini ja odavalt hakkama saada kui mõnes kallis söögikohas süües. Õhtuti näeb seal ka perekondi, sest nagu öeldakse – mugavus ennekõike.

Ent, mis iseloomustab leti tagant paistvaid ahje? OÜ Alledem müügijuht Olga Butkina märgib, et nemad pakuvad kuumaseadmeid nii restoranidele kui poekettidele. Ka viimased eelistavad praegusel ajal enim kombi- ning konvektsioonahjusid. „Need on alati kõikide toitlustuskohtade süda ning pakuvad erinevaid funktsioone. Võib nii aurutada, hautada, pruunistada, keeta kui grillida,“ sõnab Butkina.

Tark ahi abikätt praktiliselt ei vajagi

Ta ütleb, et nad müüvad nii-nimetatud tarku ahje, kus juba kõik sisseprogrammeeritud. „Parimatel seadmetel piisab vaid sellest, kui ühele nupule vajutada ja seade kontrollib kõike ise,“ räägib ta. Osad masinad eeldavad siiski suuremat kogemustepagasit, et erinevate reguleerimisvõimaluste vahel valida.  „Olenevalt kohast – mida lihtsam masin, seda parem. Suurtes kettides pole aega liiga kaua lihtsalt sättimisele kulutada,“ usub Butkina. Taoliste suurte nutiahjude hind algab tema sõnutsi 6000-7000st eurost. Üks olulisi omadusi uuemate kombiahjude puhul on ka kahekäiguline käepide, mis aitab vältida otsest kuumuse väljumist.

Loomulikult on toidupoodides kasutusel ka spetsiifilisemad ahjud. Näiteks saiakeseleti puhul pagariahjud, mis valitakse ennekõike suuruse põhjal. On ka ahje, kuhu mahub koguni 16 pagariplaati. Tihtipeale kasutatakse eraldi ahju ka lihatoodete puhul. „Universaalsetes ahjudes saab teha kõike, tuleb ka päris hea lihatoodang, aga söeahjudes on maitseelamus ikkagi teine,“ selgitab Butkina. Söeahjud töötavad 100 protsenti süte peal ning seadme kõrge temperatuur võimaldab toitu nii grillida kui röstida.

Seadmed lihtsalt klientidele näitamiseks?

Dieta ASi projektijuht Leho Kesk märgib, et nemad on näiteks Selverile müünud kanagrille, mida seal ka klientidele üldiselt silma torkavad ehk on hästi eksponeeritud. „Eks kohapeal tehakse ka saiakesi ja muid kiiremaid asju, kuid üldiselt valmistatakse soojatoiduletis sööki pigem vähe. Enamus toite tehakse keskusköökides valmis. Erandiks on väikesed poed, mis pole suurte kettide all, seal võidakse tõesti poes rohkem teha,“ arutleb ta ja räägib tüüpilise supermarketi argipäevast: „Poe tagaruumides on ka suuremad ahjud, aga ees on pigem nipet-näpet, klientidele näitamiseks, et ikka kodune ja soe toit.“ Ta toob välja, et suuremad ahjud ei mahuks poesaalidesse leti taha äragi. „Keskusköökides on ahjud, kuhu sõidetakse käruga sisse. Seal saab teha kõike korraga.“ Kesk toob välja, et hinnad võivad küündida isegi 20 000 – 30 000 euroni. „Neid müüme siiski üsna harva. Tänapäeva tehnika on üsna hea. Korra ahju ostad ja seda korralikult hooldad, siis peab viis-kuus, heal juhul isegi seitse-kaheksa aastat vastu. Eestis pole keskuskööke ka nii palju, et võiks palju müügitehinguid teha.“

Olga Butkina lisab, et väiksemate spetsiifiliste ahjude hinnad algavad ka tuhandest eurost. Ühed sellised, mida poeketid viimasel ajal palju ostavad, on näiteks pitsaahjud. „Need lähevad aina populaarsemaks ja hind oleneb muidugi sellest, mitu pitsat tahetakse mahutada.“

Uute trendide osas arvab Leho Kesk, et ilmselt ostetakse pisikesi seadmeid juurde, aga tootmine koondub jätkuvalt aina enam valmistus- ehk keskusköökidesse, sest seal on ruumi ja võimalusi märgatavalt enam. „Soojatoidulettide seadmed on ennekõike hädaolukordadeks, kui tõesti vaja näiteks keedukartul kiiresti ära aurutada,“ lausub ta.