Teadlane arutleb: Kuivõrd riidest poekott on keskkonnasõbalik?
TalTechi materjalitehnoloogia bakalaureuseõppekava programmijuht ja vanemlektor Tiia Plamus ütleb, et riidest koti keskkonnasõbralikkuse hindamiseks tuleb võtta arvesse nii selle materjali, tootmist, kasutamist kui ka utiliseerimist. „Alustame sellest, et riidest kotte valmistatakse erinevatest materjalidest – peamiselt on need puuvillast või siis polüpropüleenkiust. Sellest kiust on tavapäraselt valmistatud toidupoodide kassades müüdavad kotid.“
Riidest poekoti suur populaarsus tõi kaasa selle, et neid hakati jagama igal pool: konverentsidel, reklaamkingitustena, ostuga pealekauba jms.
Tekkis olukord, kus meil kõigil on kodud neid kotte täis, aga tegelikku kasutust leiavad need vähe, võibolla ainult mõni nendest.
„Väga oluline on meeles pidada, et riidest kotti tuleb kasutada väga palju, et see oleks jätkusuutlik,“ ütleb Plamus ja lisab, et andmed riidest kottide kasutuskordadest lähtuva jätkusuutlikkuse kohta on väga erinevad, ulatudes paarikümnest kuni isegi paarikümne tuhandeni. „See sõltub valitud metoodikast, mida on kasutatud kottide jätkusuutlikkuse analüüsimisel.“
Puuvill versus polüpropüleenkiud
Puuvillakiust valmistatud klassikalise riidest koti tootmise keskkonnajalajälg on küllaltki suur. „Esmalt on vaja kasvatada puuvill, milleks kulub ohtralt vett, ja kasutada taimekaitsevahendeid. Ka puuvilla hilisem töötlemine on ressursimahukas. Enne kotiks saamist tuleb puuvillakiust kedrata lõng, millest omakorda kududa kangas. Seejärel saab asuda koti õmblemise juurde. Keskkonnajalajälge suurendab veel seegi, kui kotile trükitakse peale mõni pilt või logo,“ selgitab Plamus.
Polüpropüleenkiust koti tootmise jalajälg on tunduvalt väiksem. „Polüpropüleenkiu tootmiseks kulutatakse märksa vähem vett, taimekaitsevahendeid ega väetiseid ei kulu üldse. Samas miinuseks on see, et tegemist on mittetaastuvast toorainest valmistatud kiuga,“ ütleb Plamus.
Plamuse sõnul ei ole selle materjali näol tegemist klassikalise kangastelgedel kootud tekstiilmaterjaliga, vaid hoopis lausmaterjaliga, mille tootmisprotsess on odavam ja kiirem. „Võrreldes puuvillase kotiga jääb polüpropüleenkiust koti tootmisprotsessis vahele päris mitu etappi, näiteks lõnga ketrus või traditsiooniline õmblemine, sest selle materjali puhul kasutatakse kuumsulatusõmbluseid,“ toob Plamus välja erinevusi puuvillast kotiga.
Mida teha riidest kotiga kui seda enam vaja pole?
Plamus soovitab, et kui riidest kott on korralik ning seda saaks uuesti kasutada, võiks selle viia lähimasse kasutamiskõlblike tekstiiltoodete ja rõivaste kogumiskonteinerisse. Samas toob ta välja murekoha, et kuna taaskasutuskauplustesse viiakse selliseid kotte väga palju, ei suudeta neid piisavas koguses uuesti ringlusesse saata ja need jäävad ikkagi seisma.
„Juhul, kui kott on katki läinud, võiks proovida seda kindlasti parandada,“ tuletab Plamus meelde esivanemate tarkuse. „Paljud kotid aga visatakse lihtsalt minema ja need satuvad segaolmejäätmete sekka, siis saab kotist lihtsalt lineaarmajanduslik toode ja see pole jätkusuutlik tarbimisviis. Heaks märksõnaks on ümbertöötlemine, kuid tekstiilijäätmete eraldi kogumine muutub Eestis kohustuslikuks alles 2025. aastal. Hetkel puudub Eestil ka võimekus tekstiilmaterjalist jäätmeid ümber töödelda.“
Hetkel kuum
Soovitus – mille järgi riidest kotti valida?
„Ideaalsel juhul võiks riidest kott olla valmistatud tekstiili- või rõivatööstuse jääkidest või siis miks mitte ka vanadest kardinatest, voodipesust vms tekstiilidest, mida enam ei kasutata,“ ütleb Plamus ja lisab, et see vähendaks oluliselt riidest koti keskkonnajalajälge.
Koti soetamisel võiks jälgida ka seda, et kott koosneks ühest materjalist. Plamuse sõnul muudab koti ümbertöötlemise keerukamaks see, kui kokku on pandud näiteks nahast detailid ning puuvillane materjal.
„Eelkõige peaks aga koti ostja olema veendunud, et antud kott meeldib talle ning ta on nõus seda kasutama aastaid. Kindlasti tuleks enne ostu hoolikalt järele mõelda, ega mul ei ole kodus kapis või sahtlis juba piisavas koguses riidest kotte,“ ütleb Plamus välja lihtsa tõe. Ja siin võiks teha ka üleskutse ürituste korraldajatele, et järgmisel korral võiks osalejatele jätta riidest koti jagamata.
Küsimusele, millisest materjalist poekotte Plamus ise kasutab, vastab ta nii: „Kasutan vajadusel kõikidest materjalidest kotte – nii riide-, kile- kui paberkotte. Ühte kotti püüan kasutada maksimaalse arvu kordi. Ühtegi puuvillasest riidest kotti ei ole ma veel pidanud ära viskama, kuna need on pidanud vastu suisa aastakümneid. Samas polüpropüleenkiust kotte olen ehk mõne siiski pidanud ära viskama, kuna need ei ole osutunud nii vastupidavaks.“
Enimloetud
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kaubandus esilehele
