Kaubanduspindu on liiga palju, eriti Tallinnas, ja poed on lahti mõttetult kaua. Terve mõistus keeldub uskumast, et kümne kingapaari või paarikümne riideeseme mahamüümiseks tasub suures kaubakeskuses omaette pinda rentida, kirjutab Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler.
Üheteistkümneni avatud suurtes toidupoodides on varahommikustel ja hilisõhtustel tundidel kundesid vähevõitu, aga elektri, teenindamise, turvamise jpm eest tuleb maksta ju ka nendel madala efektiivsusega tundidel.
Aga vaat neist ei saa ma küll aru, kelle meelest peaks riik  siin „korra majja panema”:  seadusega kaubanduspindu vähendama või sätestama, et pood tuleb õhtul kell üheksa kinni panna – no tarbijate huvides, mõistagi: tarbija maksab ju kinni kõik need nimetatud ja ka nimetamata jäänud kulud.
Kui ma näen, et sellessamas kümne, heal juhul paarikümne riidehilbu poes on rahakotiraudu avavat klientuuri kõigest paaril korral aastas, mil enamik kaupa läheb müügiks poole hinnaga ja osa 70protsendise hinnaalandusega, siis lähevad mul vahel hambad pahameelest irevile küll. Sest ma hakkan pahatahtlikult rehkendama, kui palju sellest poolestki hinnast läheb müüja palgaks ning pinna rendi, elektri ja turvamise eest maksmiseks. Asjade kohaletoomise kulu peale ma parem ei mõtle, sest muidu jõuan järeldusele, et toote omahind ja müügihind on teineteisest sama kaugel nagu Marss Maast, ja tagurdan uksest välja.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Kaubandus esilehele