Päev Comarketi klienditeenindajana

Noh, üllatunud ehk oldi ainult selles osas, et kes kurat sellisesse õhinasse meie juurde tööle tulemisest satub.

Minu kõige suurem hirm poodi saabudes olid numbrid.

Mis saab, kui kõikide toodete hinnad peaks näiteks peas olema, kui kassa läheks katki ja ma peaks peast arvutama? Mis siis saab kui ma lihtsalt hakkama ei saa? Lohutasin end sellega, et tänapäeval on kassa automaatne ja asjadel koodid küljes ja keegi ehk ikka aitab.

Üks päev kellegi teise rollis annab nii palju häid mõtteid enda tööks. Pealegi avardab see silmaringi ja loob parema arusaama erinevatest inimestest. Ja see on kindlasti väärtus, mille eest olen valmis tegema mistahes tööd. Kindlasti teeks ma seda samasuguse entusiasmiga. Comarketi töötajad muide vaatasid mind ikka suure hämminguga, kui ma esimese korraga libedat kala pikka ja kitsasse kilekotti ei saanud  ja vabandades eriti uhke häälega ütlesin, et see on mu esimene tööpäev ja mul on veel palju õppida. Aga seda teha on väga tore!

Ühe töötajaga rääkides selgus, et selline õhin kaob umbes 3 kuuga.

Ehk ongi mõne töö puhul nii, et seda tuleks teha projektipõhiselt?

Kui ma küsisin, miks ta ei ole siis mõelnud sellele, et rutiini tekkides töökohta vahetada ja suure õhinaga mingit järgmist tööd teha, oli vastus sellele muidugi tegelikult loogiline: “Mis siis mu CV-d vaadates minust arvatakse?” Tulevikus ilmselt ei vaata keegi imelikult, kui inimesed teevad töid projektipõhiselt. Ja see ei ole ainult loovinimeste privileeg. Inimesed ise on piisavalt tähtsad, et mitte raisata oma aega töödele, mis neile üldse enam rõõmu ei paku.

Praegu aga saab tuua särtsu väljast sisse inimeste näol, kes tahavad tulla ja teha tööd teiste tegemiste kõrvalt ja aitavad sellega ettevõtteid, kellel on lühiajaliselt lisaks abi vaja.

Minu järgmine tööots selgub peagi.

Praegu aga jään ootama oma töötasu, mis 14 päeva jooksul mu kontole peaks jõudma. Otsustasin ju 7 kuud tagasi loobuda palgatööst, et teha GoWorkaBiti ja lisaraha kulub marjaks ära.