Autor: Kristi Malmberg • 25. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vähegi tegijamad ei taha lihttööd teha, sest raha saab selle eest vähe ja tunnustust veelgi vähem.  Ettevõtjad on sunnitud tööle võtma inimesi, kelle peale ei saa kindel olla, kes loovad firmale viltuse näo. Raha paremate töötajate nimel aga rohkem ei tahaks välja käia. Nii tekib surnud ring.

Loomulikult on olulised sellised, kes suudavad midagi täiesti uut välja mõelda ja ellu viia. Samal ajal on aga äärmiselt oluline ka nende inimeste olemasolu, kes teevad ära igapäevased normaalse elu toimimiseks vajalikud liigutused. Kannavad ette sööki ja ajalehti postkastidesse, pühivad ära tänava ja sätivad sinu lemmikleiva poeriiulis õigesse kohta. Laovad kaubiku täis liha või jäätist, pesevad ära sinu lõunasöögi nõud büroohoone sööklas.

Tuttavate firmajuhtidega rääkides kordub refräänina: raske on leida normaalset lihtsama töö tegijat. Raske on leida häid kauba pakkijaid, laotöölisi, müüjaid, ettekandjaid, metsalangetajaid. On väga palju valdkondi, kus see sama lihttööline on paljuski ettevõtte visiitkaart, esimene inimene, kellega kohtutakse.

Kui näiteks ettekandja on Lõuna-Euroopas tihti väärikas vanem mees (sest noortel ei ole ju ometi kõiki neid teadmisi toitudest ja veinidest, mis vaja), siis meil on see noorte mornide tüdrukute amet. Ja üsna kerge on ennast koostööpartneri silmis naerualuseks teha, kui sinu oskamatud laotöölised koormat peale pannes tõstukiga läbi seina sõidavad. Rääkimata sellest, et purjus ja lohakas metsalangetaja on lihtsalt eluohtlik.

Muidugi peavad siinkohal peeglisse vaatama ettevõtjad ise, sest palk paljude lihttööde eest on tõesti närune. Ent minu arvates teeb samasuguse karuteene heade töötajate leidmisele ka ühiskonnas levinud suhtumine nende tööde tegijatesse. „Mis ma lähen mingiks Maxima müüjaks vä!?“ Olen sellist lauset ise kuulnud töötu inimese suust ja teatud moel ka mõistan teda. See on raske, tüütu ja odav töö. Halva mainega.

Kindlasti oleks palju abi sellest, kui üldine suhtumise muutuks. Ma ei usu, et need inimesed töötavad ainult raha nimel, tunnustus on tähtis kõigile. Kui mõtleks nii, et lihttööline on oluline osa ahelast, tema tehtav töö on väärtuslik ja vajalik?  Jäta ettekandjale tippi, naerata poes müüjale, tereta kojameest. Nii äkki jõuavad ükskord neile kohtadele sellised inimesed, kes seda tööd teha ka tahavad, mitte need, kes kusagil mujal tööd ei saa. Naiivne? Muidugi. Aga proovida ju võiks, sest selge on see, et häda töötajate leidmisega aasta-aastalt ainult süveneb ja järsku palgatõusu pole ettevõtjatel kuskilt võtta.