Autor: Kaubandus.ee • 9. juuli 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti majandusarengut võiks viimastel aastatel võrrelda köielkõndijaga, kelle köit järjest kõrgemale tõsteti, keda igasuguste asjadega koormati ja lisaks veel kõrvalseisjate poolt järjest nõudlikuma kisaga kiiremini edasi minema sunniti. Ta tundus ju ikka ja jälle kõigi uskumatute asjadega toime tulevat ning tundus võimatu, et ühel hetkel võiksid asjad halvasti minna, arutles Lauri Hansapanga uudiskirjas.

Lõpuks hakkas ka köielkõndija uskuma, et on ülivõimas. Ta unustas jälgida köit ja sihtmärki. Loodusseadused kehtivad aga kogu Maal, sestap hakkasid asjad lõpuks pudenema.

Köielkõndija on suutnud end nööril hoida, kuid sellest hoolimata on ergutushüüded asendunud sõimu ja mõnitustega, mis panevad mõtlema, kas oleks ehk targem edasiminekust loobuda või hoopis alla hüpata.

Allahüppamine muidugi köielkõndijat ei päästa – köis on kõrgel ja saadavad vigastused võivad olla fataalsed ning uuesti samasse kohta jõudmine võtaks aega aastakümneid. Seega tuleks valida teine taktika ehk – tulles tagasi Eesti majanduse juurde – nüüd on tagumine aeg hakata oma käitumises muutusi tegema. Kui piisavalt kiiresti ning otsustavalt tegutseda, võib köiele püsti jääda ning mõne aja pärast taas edasi minna, nüüd siiski juba mõõdukas tempos.

Majandusele rasketel aegadel on mõttekas tegeleda töökorraldusega ja efektiivsuse suurendamise ning pikaajaliste sihtide seadmisega. Eesti majanduses läksid Lauri sõnul paljud asjad tõsiselt tasakaalust välja. „Väliskaubanduse ja jooksevkonto puudujäägid paisusid, laenu- ja võlakasv oli väga kiire, projekte võeti ette vaid seetõttu, et ka teised tegid nii (teiste kopeerimine aga teatavasti mingit tulu ei tõota). Samuti läks palgatõus pikalt tootlikkuse kasvust ette ning hinnatõus kiirenes taas 90ndate tasemele jne. Nüüd on parim aeg nendest jamadest lahti saada ning seada end sisse nii, et tasakaalutus tulevikus ei korduks.“

On selge, et Eestis napib tööjõudu. Peaks olema ka arusaadav, et seni, kuni siinne palgatase jääb oluliselt erinema meie jõukamate naabrite omast, vaatavad inimesed ikkagi Soome-Rootsi töökohtade poole, on analüütik veendunud. Neist asjaoludest tulenevad aga järeldused, millele nii mõnedki ettevõtjad mõelda ei taha: Eesti palgad jäävad kiirelt kasvama palgatasemete ühtlustumiseni, tootmist ei saa kasvatada üksnes või valdavalt uute töötajate palkamisega ning odav tööjõud pole see, millele tuginedes Eesti majandus areneda saab.

Tööjõu sissetoomine, eriti odava tööjõu toomine Venemaalt, Ukrainast või Hiinast, ei aita.

Kinnisvarabuumi-aegsed hullumeelsed kasvud said paljude muude asjaolude kõrval võimalikuks seetõttu, et arendajad ja ehitajad ei olnud nii kiireks nõudluse kasvuks valmis.Nüüd on aeg oodata seda hetke, mil keskmised hinnad ja keskmine ostujõud jälle teineteist leiavad. Kuid sellest buumist oleks õppida sedagi, et majandus käib tsükliliselt ning kõige enam võidavad need, kes tsükli alguses kasvuks valmis on. Tsükli tipus investeerimine on üks suuremaid õnnetusi ettevõtjale – see toob suure tõenäosusega kaasa korraliku kahjumi ning ei ole välistatud ka pankrot.