Kaupmehe mäng legodega

Kaupluste kõige suurem protsessiline kulu seisneb kaupade riiulitele paigutamises ja riiulite korrastamises. Toodete uuendamine sõltub nii tarnesagedusest – näiteks kas kaupa tuuakse iga päev või korra nädalas –, samuti ka tootest endast. Lühikese säilivusajaga tooteid pole ju mõtet pikemaks sisse võtta kui säilivusaeg lubab. Sõltub ka kaupluse ladustamisvõimekusest – mõeldes nii riiulile kui ka tagalaole. Selge see, et kui tagalaos toode seisab, siis seda ükski klient osta ei saa. Ent see sõltub ka sesoonsusest ja pakendist.

Võtame näiteks ananassi. Hulgipakend võib sisaldada kolm või viis vilja. Milline võiks olla optimaalne hulgipakendi kogus: kolm, viis, veel rohkem? Hulgipakendi suurusest sõltub aga edasine protsess: kaupade käsitsemine, transport, vastuvõtt, riiuldamine. Kas näiteks viiese paki saad otse riiulisse tõsta või pead neid ümber paigutama. Veel üks küsimus – kas toode on tükiliselt või kaaluliselt arvestatud?

Erinevaid taara nimetusi on Coop Eestil 150. Seega peaks olema 150 alust, kuhu neid sorteerida. Hankijaid, kes meile kaupa tarnivad, on üle 400. Neile taaraarvestuse pidamine on kulu, samuti on kulu taara laadimine. Kui me tagastame euroaluseid hankijaile, siis näiteks Coop Holland ei tagasta, need jäävad kesklao omandisse. Ilmselt on küsimus protsessikulus. Meie soov on, et tulevikus ei peaks ka meie enam tagastama hankijaile ega tootjaile kaste ning aluseid. Selle jaoks võiks olla üks ettevõte, kellele need tagastame.