Eestiaegne kaupmees Jänes oli tõeline eesti self-made man

„Ta sai nende (konkurentide – toim) käest palju pilgata,” on meenutanud Jänese sõber, Tartu Kauba Panga direktor Gustav Kevend. “Mindki pilgati sellepärast, et ma Jänest oma sõbraks tunnistasin. Õieti polnud tema võistlejail küll midagi naerda: peagi hakkas Jänes neid suruma vastu seina. Muidugi ei tulnud see otsekohe. Enne kulus palju visa tööd ja julget pealehakkamist.”

Austas matsirahvast

Kaubahoovi uustulnuk oli konkurentide meelest ka selle poolest veider, et teenindas eestlasi samasuguse lugupidamisega nagu oleks need sakslased või venelased. “Teistes ärides teeniti saksa keelt rääkijaid eel­kõige ja eestlased võisid oodata. Jänes aga mõõtis “sakstele” ja “matsidele” ühesuguse mõõduga. Tema äris oli ka “mats” härra, keda peremees kättpidi tervitas ja sõbralikku juttu puhus,” kirjeldas Uudisleht ühes tagasi­vaateartiklis 1938. aastal. Rahvusliku kasvatuse saanud Jänesel oligi kindel veendumus, et tema ei taha olla lihtsalt kaupmees, vaid just eesti kaupmees. Eesti kliendid liikusidki temaga uude ärisse kaasa. Nende ostujõud oli küll sakslastest-venelastest väiksem, ent Jänes kogus tuntust üle Eesti. Tema juurde julgesid tulla ka maainimesed, kes mõnda peenemasse ärisse poleks tihanud jalga tõsta. Kuna müük oli algusest peale hea, võimaldas see pakkuda kaupa mõõdukate hindadega.Seitse aastat pärast poe avamist tuli Jänesel ruume laiendada ja paar aastat hiljem täielikult ümber ehitada. Revolutsiooni- ja sõja-aastatel sulges ta küll poole­teiseks aastaks poe uksed, ent juba Vabadussõja ajal avas need uuesti.Iseseisvuse ajal laienes pood pidevalt uutesse ruumidesse ja 1930. aastateks oli sellest saanud suuräri, mis asus kaubahoovi Poe tänava poolsel küljel kokku viiel kaubanduspinnal. Tegeldi nii jae- kui ka hulgimüügiga, lisaks kangastele müüdi ka valmisrõivaid. Ajakirjanduse väitel oli tegu Baltimaade suurima kangaäriga ja sellel polnud samaväärset ka Soomes ega Poolas.

Rahva seas palavalt armastatudTollaste ajalehtede põhjal võib järeldada, et rahvas ja ajakirjandus Vana Jänest tõepoolest austas ja armastas. Leheveergudel on teda nimetatud “meie aegade populaarseimaks ärimeheks”, geniaalseks ettevõtjaks ning meheks, kelle elutöö ei unune. Teda tunti hea tööandjana, kelle soov oli “oma tublidele abilistele võimaldada võimalikult paremat elu”. 1930. aastatel töötas tema äris umbes 60 inimest.Maarahva südamesse jõudis ta ka omanimeliste kalendritega, mida iga aasta lõpus jagati välja nii koos kaubapakkide ja ajalehtedega kui ka kirikutes jumalateenistuste ajal. Kalendri “sabas” oli maarahvale kõiksugu tarvilikku infot alates kaalu-mõõduühikutest kuni tulevate laatadeni. Samuti avaldati meelelahutuslikke jutte ja luuletusi. Kalendri populaarsust näitab see, et kui esialgu oli tiraaž 10 000–15 000, siis 1930. aastate keskel kasvas see 125 000ni. Kalender andis Jänesele võimaluse saada n-ö tasuta reklaampinda ka oma ärile ja trükised sisaldasidki rohkelt reklaami.Peale oma äri ajamise jätkus Jänesel energiat osa võtta Tartu linnavolikogu, tuletõrje, Pauluse koguduse ja kaubandus-tööstuskoja tööst ning ta oli Postimehe nõukogu ja Vanemuise seltsi liige. Talle kuulus ka osalus Tartu Kauba Pangas ja ta oli helde annetaja.Kasutatud allikad

Sulev Vahtre: Mart Jänes, artikkel raamatus “Eesti ajalugu elulugudes”, Olion, 1997Saatesari “Ajavaod” suurärist M. Jänes – tinyurl.com/ia-janes

Poe hind kasvas iga päevagaEsialgu üüris Mart Jänes poeruume Vorbuse mõisnikult, ent siis soovis välja osta. Jänese sõber, Tartu Kauba Panga direktor Gustav Kevend on meenutanud: ”Mõisnik küsis poest kümme tuhat rubla, Jänes pakkus üheksa tuhat. Kaup jäi seks korraks katki. Oli aga teada, et muulastest kaupmehed tahavad ise poodi ära osta, et Jänest välja suruda. Jänes läks uuesti Worbuse mõisniku juurde kaupa tegema. “Nüüd on poe hinnaks juba üksteist tuhat rubla,” vastati. Jälle jäi kaup katki. Kui Jänes kolmas kord läks ostukaupa tegema, küsiti juba kaksteist tuhat ja öeldi, et järgmisel päeval on hind veelgi kõrgem. Jänes kombineeris veel samal õhtul sõprade abiga rahad kokku — omal tal siis veel nii palju polnud — ja ostis poe ära.”

Jänest leinas terve Tartu linnIlmselt ületöötamise tõttu sai Mart Jänes sügisel 1933 infarkti ja suri. Tema viimset teekonda kodumajast surnuaiale jälgis ajakirjanduse sõnul kogu Tartu. Järelehüüdes kirjutas Päevaleht: “Tartu suurmanufakturisti Mart Jänese äkilise surmaga oleme kaotanud tüübilisemaid, tüsedamaid ja populaarsemaid Eesti vanempõlve seltskonna- ning ärielu esindajaid. Mart Jänes kuulus oma iseloomult ja olemuselt veel sesse sitkesse vana-eesti põlve, kes algas väikeselt, tõusis visalt, kuid jõudis edasi raudse järjekindlusega. Mart Jänest kui kaupmeest tundis isiklikult peaaegu kogu Lõuna-Eesti kodanikkond. Ta tüse kuju oli tuntud üle Eesti.” Kadri Bank

Imeline Ajalugu