12. aprill 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aastal 2018 tegi Konkurentsiamet otsuse üheksas järelevalvemenetluses, millest nelja puhul puudutas menetlus konkurentsi kahjustavaid kokkuleppeid. Näiteks 2. mai 2018 otsusega lõpetas Konkurentsiamet menetluse Apollo Holding OÜ (Apollo raamatupoode haldav ettevõte) suhtes. Kuigi menetlus lõpetati seoses konkurentsiolukorra olulise parandamisega, selgub otsusest, et menetluse käigus analüüsitud lepingutest leidis Konkurentsiamet tingimusi, mis ei olnud konkurentsiõigusega kooskõlas. Muu hulgas oli kokku lepitud, millisest hinnast peavad kirjastajad raamatute edasimüümisel lähtuma, ehk piirati kirjastajate iseseisvat majanduslikku käitumist. Suurem teadlikkus konkurentsiõigusest oleks aidanud ettevõtjatel sellise tingimuse kehtestamisest hoiduda.

Mis tahes konkurentsi piiravad lepingupunktid peaks kaubanduses tegutsevate ettevõtjate jaoks häirekella tööle panema. Turustusahela erinevatel tasanditel tegutsevate ettevõtjate vahelistes ehk konkurentsiõiguse mõttes vertikaalsetes lepingutes peaks konkurentsiõigusele erilist tähelepanu pöörama juhul, kui lepingupunktid puudutavad järgmisi teemasid:

• Hindade fikseerimine. Reeglina ei tohi tarnija piirata ostja õigust müügihinda ise määrata. Tarnija võib müügihindade kohta soovitusi anda või maksimaalse müügihinna määrata, kuid soovitused ega maksimaalne hind ei tohi lepingu teiste tingimuste abil muutuda fikseeritud või minimaalseks müügihinnaks.

• Eksklusiivsus. Tihti soovitakse lepingutes leppida kokku n-ö eelisõiguses – hulgimüüja soovib olla kindel, et vaid tema on tarnija edasimüüja Eestis, ja tarnija omakorda soovib leppida kokku, et hulgimüüja ei müü tarnija konkurentide tooteid. Sellise kokkuleppe konkurentsiõiguslikku lubatavust tuleb aga eraldiseisvalt hinnata. Esmalt tuleb anda hinnang tarnija ja hulgimüüja turuosadele konkreetsel kaubaturul. Kui turuosad ei ületa 30% konkreetsel kaubaturul, võib abi olla vertikaalsete kokkulepete grupierandist.

• Territooriumi piirang. Lisaks ülaltoodule on ettevõtjate jaoks atraktiivne seada piiranguid lepingupartneri müügitegevuse territoriaalsele ulatusele. Tootja, olles valinud endale edasimüüja nii Eestis kui Lätis, sooviks, et Eestis tegutsev edasimüüja ei müüks kaupa Lätis asuvale ostjale (eriti sooviks seda Läti edasimüüja). Kas sellises piirangus kokkuleppimine võiks olla lubatud, nõuab taaskord õiguslikku analüüsi. Passiivse müügi (edasimüüja vastamine kliendi tellimusele, mille saamiseks ei ole edasimüüja teinud otseseid pakkumisi) piiramine ei ole reeglina lubatud, kuid aktiivse müügi (otsene pöördumine kaupade müügi eesmärgil kliendi poole, kes asub teisele edasimüüjale määratud territooriumil) piiramine on teatud tingimustel ja ulatuses lubatud.

UUS KOOLITUS! Müügilepingud kaubanduses

Võlaõiguse, maksuõiguse ja konkurentsiõiguse praktilised aspektid kaupade ostmisel, müümisel ja vahendamisel

30. mai 2019

Ei tohi unustada, et lepingutingimuste konkurentsi kahjustav iseloom võib tuleneda lepingutingimuste kogumist ja majanduslikust kontekstist. Näiteks võib eksklusiivsusega olla tegemist ka olukorras, kus tarnija ja jaemüüja lepivad kokku, et konkreetne hind kehtib vaid juhul, kui jaemüüja ostab kaupa teatud koguses, mis vastab jaemüüja seda tüüpi kaupade koguvajadusele eelnevatel aastatel.

Ülaltoodu on vaid põgus sissevaade konkurentsiõiguse maailma. Kaubanduses tegutsevad ettevõtjad puutuvad kokku veel paljude lepingupunktidega, mis võivad vajada süvendatud tähelepanu konkurentsiõigusest lähtuvalt. Tähelepanu osutamine konkurentsile võib ettevõtte jaoks olla aga elulise tähtsusega.

Sanktsioonid konkurentsiõiguslike rikkumiste eest on kopsakad ja muutuvad ka Eesti ettevõtjate jaoks tõenäoliselt karmimaks. Kui praegu seab karistusseadustik konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise eest maksimaalseks rahaliseks karistuseks 16 miljonit eurot, siis pärast ECN+ direktiivi ülevõtmist Eesti õigusesse on rahalise karistuse ainsaks ülempiiriks vähemalt 10% ettevõtja ülemaailmsest käibest. Seejuures loetakse konkurentsiõiguses üheks ettevõtjaks kogu kontsern ja seega arvestatakse pärast ECN+ direktiivi ülevõtmist ka rahalist karistust just kontserni ülemaailmsest käibest.

Ainus võimalus karmide karistuste vältimiseks ongi järjepidev teadlikkuse tõstmine, sest Konkurentsiameti huviorbiiti sattumise vältimiseks peavad ettevõtjal olema väga head teadmised konkurentsiõigusest.

Soraineni vandeadvokaat Lise-Lotte Lääne