Mihkel Nestor • 11 oktoober 2019

Kui hinnad ei kasva

Eesti tarbijahindade kasv on hoogu maha võtmas, kuid ületab endiselt märgilist 2% taset. Võrreldes „vana Euroopaga“, elame hoopis teistsuguses majanduskeskkonnas, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Foto: Raul Mee

Eesti hinnakasv on aeglustumas

Osana globaalsest majandusest peaks kõik, mis juhtub maailmas, olema peagi tuntav ka Eestis – kuid mitte alati. Trend, millele viimastel aastatel on väga palju tähelepanu pööranud nii igapäevane majandusajakirjandus kui majandusteadus, on arenenud riikide olematu inflatsioon. Kui tarbijana tunneme madala hinna üle rõõmu, siis majanduse „suures pildis“ ei ole aeglane hinnakasv sugugi kasulik. Madalat inflatsiooni kardetakse eelkõige seetõttu, et järgmine samm sellest on deflatsioon – olukord, kus hinnad hoopis alanevad.

Keskkond, kus ettevõtja kontole laekuvad summad hakkavad vähenema ja tarbijal on poodi minna mõistlikum mitte täna, vaid homme, viib peagi aga olukorrani, kus kaob ka tarbija töökoht ja sissetulek. Eesti vaatevinklist on vähemalt viimasel kahel aastal olnud selle kontseptsiooniga suhestuda raske: nii 2017. kui 2018. aastal kallinesid tarbijahinnad keskmiselt 3,4% võrra. Nüüd on inflatsioon küll ilmutamas rahunemise märke lõpuks ka Eestis. Septembris kasvas tarbijahinnaindeks 2,2%, mis keskpanga vaatevinklist on lähedal „ideaalsele“ inflatsioonimäärale. Ent kõrvutades 2,2% hinnakasvu „vana“ Euroopaga, tundub ka 2,2% ulmelisena. Võrdluseks oli Euroala keskmine inflatsioon septembris kõigest 0,9%.

Enim on Eesti inflatsiooni mõjutanud tänavu toit. Suvekuudel kallinesid toidukaubad keskeltläbi lausa 4% tempos. Eesti keskmine majapidamine on vaene, mistõttu moodustavad kulutused toidukaupadele pere-eelarvest pea veerandi. Samavõrra on selleaastast inflatsiooninumbrit kujundanud energiakaubad. Ka kulutused toa soojana hoidmisele ning transpordile võtavad suure tüki keskmise pere rahakotist. Küll on energiahinnad tuntud oma volatiilsuse poolest ja vastupidiselt aasta algusele on need viimastel kuudel inflatsiooni pigem pidurdanud.

Keskmist tarbijakorvi on tänavu tuntavalt kallinemise suunas tõuganud veel erinevad vaba aja veetmisele tehtavad kulud, mis pole pere-eelarves küll nii suure tähtsusega, kuid mille 5,5% kallinemine on rahakotist paratamatult nii mõnedki lisaeurod viinud. Just viimastel kuudel on inflatsiooni aidanud enim aga pidurdada valitsuse otsus langetada alkoholiaktsiisi. Nimelt omavad alkohol ja tubakatooted ühe keskmise leibkonna eelarves paraku palju suuremat tähtsust, kui näiteks kulutused riietele või väljas söömisele.

Miks on hinnakasv aeglane?

Põhjust, miks Euroala inflatsioon on madal, ei oska täie kindlusega selgitada keegi. Nii saab igaüks hääletada lemmikteooria poolt. Vana Euroopa bürokraatlikku masinavärki vaenulikult suhtuvad analüütikud peavad euroala majanduse nigela nõudluse ja sellest johtuva aeglase hinnakasvu põhjuseks jäika tööturgu ja seadusandlikku keskkonda, mis ei luba majandusel vabalt kasvada. Selle väite paneb kahtluse alla aga asjaolu, et madal inflatsioon ei piira mitte vaid Euroopat, vaid suuremat osa maailma arenenud majandusega riikidest, sealhulgas ettevõtlusvabaduse kantsi USAd.

Teine levinud seletus on rahvastiku vananemine. Inimeste valmidus, vajadus ja võimekus tarbida ei ole läbi inimese eluea ühesugune. Vanemad inimesed kipuvad rahaga käituma konservatiivsemalt ja lisaks on nad oma pika eluea jooksul suutnud paljud materiaalsed vajadused juba rahuldada. Seetõttu on oodatav, et vananevas ühiskonnas kasvab nõudlus aeglasemalt, kui nooremas. See teooria on hea selgitus Euroopa ja Jaapani probleemidele, kuid palju keerulisem on seda rakendada positiivse iibega USAs.

Kolmas levinud teooria keerleb ümber tehnoloogia. Viimane kümnend pole tehnoloogia vallas suutnud suuri revolutsioone kaasa tuua, mis kajastub ka madalamas nõudluses. Tõsi on ka see, et mida rikkam ühiskond, seda vähem on uut kasvu oodata materiaalsete hüvede arvelt. Lisaks sellele, et tarbija ei vaja kolme iPhone’i, puudutab materiaalne küllastumine ka ettevõtlussektorit. Madala kogunõudluse üks põhjus on olnud ettevõtete vähene investeerimisvalmidus, kuid vaadates ettevõtteid, kes täna ilma teevad, ei sobigi suuremahulised investeeringud kapitalikaupadesse nende ärimudelisse – piisab mõnest serverist.

Hetkel naudib vähemalt Euroopa keskpangas suurimat edu siiski selgitus, et euroala madal inflatsioon on majanduskriisi ja sellele järgnenud nigela majanduskasvu vili. Kuigi tööturud on juba üsna pingule tõmmatud, ei ole see kaasa toonud märkimisväärset palgakasvu. Seetõttu hoitakse rahakraanid avatuna, lootuses, et kriisist jäänud tühimik lõpuks täidetud saab ja ka inflatsioon paigalt liigahtab. Selle lähenemise suurim nõrkus peitub aga signaalis, mille ekstreemne rahapoliitika saadab.

Kes usub, et homme ootab meid ees kiire hinnakasv ja seetõttu tuleb poodi minna juba täna? Kui ajad on niivõrd erakordsed, et hoiustaja peab oma enese raha pangas hoidmise eest peale maksma, siis miks peaks keegi riskeerima oma kulutuste suurendamisega? Kuni pole leitud hooba, mis paneks inimesed uskuma kiiremasse inflatsiooni tulevikus, ei aita ka keskpanga praegune rahatrükk. Väike Eesti vaatab vana Euroopa probleeme imestunult pealt aga nii kaua, kui kestab meie majanduslik konvergents.

Jaga lugu:
KAUBANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad kaubandusteemalised uudised igal nädalal enda postkasti.

Kaubandus.ee toetajad:

Maarit Eerme
Maarit EermeKaubandus.ee juht-toimetajaTel: 51 44 884
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanKaubandus.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700