Aasta parimad palad

Veel võiks möödunud aastat nimetada kontseptuaalsete restoranide aastaks. Lisandunud on mitu kohta, mille tegijatel on oma tahtmistest ja sellega koos ka pakkumistest selge ja terviklik ülevaade – kellele, milleks ja mida. Näiteks Fotografiska, mille peakokk Peeter Piheli köögikontseptsiooni keskmeks on jäätmevaba elu. Või Põhjala Tap Room, kus elu keerleb ümber õlle. Või GMP Patisserie Tartus, mis on justkui hommage Prantsusmaa kohvikutele. Samuti kohad, mille suunitluseks on pakkuda toidu-joogi ja kokkusaamiskohta lähiümbruse rahvale: Radio ja Old Boy Mary Jane Kadriorus, Odeon Kalamaja ja Kopli piiril, väike ja tubli pitsa-pastakoht Pomo Ülemiste Citys, Jakobi Jalats Tartu Karlova linnaosas

Uue ilminguna on hoogsalt arenev jagamismajandus jõudnud ka restoranidesse: jagamisrestorani toiduportsjonid on suhteliselt väikesed, koosnedes enamasti vaid ühest komponendist ning korraga tellitakse mitu rooga ja jagatakse omavahel, nii et kõik saavad kõigest osa – enam-vähem samamoodi nagu traditsioonilistes Aasia restoranides. Pean tunnistama, et pole sellega veel suutnud harjuda, mulle meeldivad koka poolt taldrikule loodud kooskõlad. Pealegi on esmakordsel külastusel suhteliselt võrdselt tõenäoline kas tellida ülearu või jääda pooleldi nälga – portsjonite suurus on väga ebaühtlane. Jagamisrestoranidest jätsid eredama elamuse Odeon, aga ka Pärnu VoVa ja Vehverments.

Minevikku meelde tuletades lugesin üle 2018. aasta kokkuvõtte ja olin üllatunud, et veel aasta tagasi oli põhjust kurta taimetoidu kehva olukorra üle. “Nälga ei jää nad enam ammu, kuid ikka veel tundub taimne toit olevat represseeritud,” olen kirjutanud. Aastaga on olukord muutunud, nii mõnigi kord tundub just taimetoit olevat menüüs kõige ahvatlevam. Ma olen küll veendunud lihasööja, kuid lihast veelgi enam hindan ootamatust, fantaasiat ja muidugi head maitsete kooskõla ja seda suudavad taimetoidud sel aastal pakkuda väga paljudes kohtades. Lisandunud on ka mitu täistaimset söögikohta, mida meelsasti külastavad ka lihasööjad, eriti hea meel on Kalamaja-Kopli piiril asuvast restoranist Tru Kitchen, aga ka vanalinna Plant on toidu poolest väga hea.

Veel kurtsin eelmisel aastal karskete ehk alkoholivabade jookide viletsa valiku üle. Selles vallas on olukord endiselt lootusetu. Paari alkovaba õlut ja kolme-nelja magusat jooki, mille suhkrusisaldusest ettekandja midagi ei tea, ei saa nimetada valikuks. Jään endiselt ootama karskeid ja kargeid jooke.

Kurtmisrubriiki kuulub sedapuhku ka teenindus. See tundus küll minevat aasta-aastalt paremaks, kuid nüüd paistavad head ja õppimisvõimelised inimesed olevat otsa saanud. Mõni nädal tagasi sain lühikest aega lahti olnud uue restoranikvartali nooblis ja kõrge hinnatasemega söögikohas sellise teeninduse osaliseks, mida ei mäleta ei kohutavatest kaheksakümnendatest ega heitlikest üheksakümnendatest.