Autor: Heidi Vihma • 30. detsember 2019

Lisaks varemgi silmailu pakkunud NOA-le pakuvad merevaadet nüüd ka Puri ja paar Noblessneri kvartali uustulnukat, lennukat ülelinnavaadet aga lisaks Horisondile ja Komeedile ka Fotografiska ja T1 Malli linnapoolsed restoranid.

Lisandus ka ootamatuid rakursse. Ristorante Flavore suured aknad vaatavad Kultuurikatlale ja linnahallile ja kahjuks natuke ka parklale, aga see ei anna eriti tooni, sest autod on ehitistest oluliselt väiksemad. Tartus pakub vaadet südalinna südamele Kampus, mis oma kirju valikuga pigem toidutänava kui restorani mõõtu. Lahemaal saab merd nautida restorani Kaspervik terrassilt ja Vöse avaratest akendest.

Tagasivaateliselt võiks meenutada, et uue aja söögikohad alustasid enamasti keldrites. Mõne aja pärast kerkisid nad tänava tasandile, kuid enamasti olid akende taga parklad või paremal juhul lihtsalt sõiduteed. Vaade on aga oluline osa restoranielamusest.

Veel võiks möödunud aastat nimetada kontseptuaalsete restoranide aastaks. Lisandunud on mitu kohta, mille tegijatel on oma tahtmistest ja sellega koos ka pakkumistest selge ja terviklik ülevaade – kellele, milleks ja mida. Näiteks Fotografiska, mille peakokk Peeter Piheli köögikontseptsiooni keskmeks on jäätmevaba elu. Või Põhjala Tap Room, kus elu keerleb ümber õlle. Või GMP Patisserie Tartus, mis on justkui hommage Prantsusmaa kohvikutele. Samuti kohad, mille suunitluseks on pakkuda toidu-joogi ja kokkusaamiskohta lähiümbruse rahvale: Radio ja Old Boy Mary Jane Kadriorus, Odeon Kalamaja ja Kopli piiril, väike ja tubli pitsa-pastakoht Pomo Ülemiste Citys, Jakobi Jalats Tartu Karlova linnaosas

Jagamismajandus ja taimetoit

Uue ilminguna on hoogsalt arenev jagamismajandus jõudnud ka restoranidesse: jagamisrestorani toiduportsjonid on suhteliselt väikesed, koosnedes enamasti vaid ühest komponendist ning korraga tellitakse mitu rooga ja jagatakse omavahel, nii et kõik saavad kõigest osa – enam-vähem samamoodi nagu traditsioonilistes Aasia restoranides. Pean tunnistama, et pole sellega veel suutnud harjuda, mulle meeldivad koka poolt taldrikule loodud kooskõlad. Pealegi on esmakordsel külastusel suhteliselt võrdselt tõenäoline kas tellida ülearu või jääda pooleldi nälga – portsjonite suurus on väga ebaühtlane. Jagamisrestoranidest jätsid eredama elamuse Odeon, aga ka Pärnu VoVa ja Vehverments.

Minevikku meelde tuletades lugesin üle 2018. aasta kokkuvõtte ja olin üllatunud, et veel aasta tagasi oli põhjust kurta taimetoidu kehva olukorra üle. “Nälga ei jää nad enam ammu, kuid ikka veel tundub taimne toit olevat represseeritud,” olen kirjutanud. Aastaga on olukord muutunud, nii mõnigi kord tundub just taimetoit olevat menüüs kõige ahvatlevam. Ma olen küll veendunud lihasööja, kuid lihast veelgi enam hindan ootamatust, fantaasiat ja muidugi head maitsete kooskõla ja seda suudavad taimetoidud sel aastal pakkuda väga paljudes kohtades. Lisandunud on ka mitu täistaimset söögikohta, mida meelsasti külastavad ka lihasööjad, eriti hea meel on Kalamaja-Kopli piiril asuvast restoranist Tru Kitchen, aga ka vanalinna Plant on toidu poolest väga hea.

Veel kurtsin eelmisel aastal karskete ehk alkoholivabade jookide viletsa valiku üle. Selles vallas on olukord endiselt lootusetu. Paari alkovaba õlut ja kolme-nelja magusat jooki, mille suhkrusisaldusest ettekandja midagi ei tea, ei saa nimetada valikuks. Jään endiselt ootama karskeid ja kargeid jooke.

Kurtmisrubriiki kuulub sedapuhku ka teenindus. See tundus küll minevat aasta-aastalt paremaks, kuid nüüd paistavad head ja õppimisvõimelised inimesed olevat otsa saanud. Mõni nädal tagasi sain lühikest aega lahti olnud uue restoranikvartali nooblis ja kõrge hinnatasemega söögikohas sellise teeninduse osaliseks, mida ei mäleta ei kohutavatest kaheksakümnendatest ega heitlikest üheksakümnendatest.