Autor: Signe Ratso • 29. oktoober 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lühike vastus: mitmekesisus on kasulik, kuid määrav on hoopis see, kui palju väärtust suudab Eesti toota.

ELi sees toimuvat kaubavahetust üldiselt rangemas mõttes väliskaubandusena ei defineerita, sest see toimub piirideta turul. Samas on nii Eestile kui ka teistele liikmesriikidele siseturu piires toimuv kaubavahetus kahtlemata kõige olulisem.

Nii moodustas Eesti kaubavahetusest import ELi piires 2011. aastal 78% üldimpordist ning eksport 66% üldekspordist (ELi keskmised näitajad vastavalt 61 ja 64%). ELi majanduse kasvu aluseks kujunebki üha enam välisnõudlus, arvestades, et 90% tulevasest maailma majanduskasvust tekib väljaspool Euroopat. Väliskaubandusest ei sõltu mitte vaid majanduskasv, vaid ka töökohad. Juba praegu on üle 20 miljoni töökoha Euroopas sõltuv väliskaubandusest.. Kuivõrd maailmakaubandus toimub üha enam globaalsete tarneahelate tingimustes, siis annab ühine siseturg Euroopa ettevõtetele eelise võrreldes konkurentidega väljaspool ELi. On ju tänu tolli- ja muude barjääride puudumise tõttu võimalik ELi sees kõikvõimalikke tootmissisendeid, materjale ja komponente vabalt liigutada. Ehkki ELi suurimaks eksportööriks on Saksamaa, sisaldub Saksamaa ekspordis ka Tšehhi, Slovaki, Poola ja ka Eesti ettevõtete panus.

Kõige suurem on ekspordile orienteeritud töökohtade osatähtsus Soomes ja Iirimaal, kus see on üle 10% kogu tööhõivest. Eesti on koos Saksamaa, Suurbritannia, Rootsi, Taani ja Läti ning Leeduga järgmises kategoorias, kus see suhe on 8 ja 10% vahel. Samas näiteks Kreekas ja Portugalis on ekspordiga seotud alla 4% töökohtadest.Pilk EList välja

Saksamaa osatähtsus ELi siseses kaubavahetuses on tervelt 14%. Kahtlemata jõuab osa sellest lõpuks ka väljapoole ELi. Alates liitumisest ELiga on Eesti kaubavahetusemaht ELi väliste maadega peaaegu kolmekordistunud, ulatudes 2009–2011 keskmiselt 3 mld euroni aastas. ELi väliste kaubanduspartnerite seas hoiab esimest kohta Venemaa, ent eriti impordi osas jõuab talle järjest enam kannule Hiina (2011 kaubavahetuse maht Venemaaga 2 mld ja Hiinaga ligi 800 mln). Teisele kohale platseerub siiski USA ligi miljardi euroga, ent kaubavahetuses USAga on eksport oluliselt suurem impordist. ELi kõige olulisem kaubanduspartner on USA, järgnevad Hiina ja Venemaa. Seega on Eesti ja ELi suuremad kaubanduspartnerid samad, ehkki järjestus on teine. Eestil on ELi-välise kaubavahetuse bilanss alates 2008 positiivne, seda ka Venemaaga. ELi kaubavahetus Venemaaga on aga tänu energiakandjate impordile suures miinuses.

Väärtus loeb. Konkurentsivõime seisukohalt pole mitte see määrav, millisel kohal üks või teine riik asetseb Eesti kaubanduspartnerite seas, vaid kui palju lisanduvat väärtust Eesti suudab toota.

Üleilmastuvas maailmas, kus üha rohkem kaubandust toimub globaalsete tarneahelate raames, ei anna traditsiooniline kaubandusstatistika täit ülevaadet toimuvast, sest üha rohkem kaupu liigub mitu korda üle piiri tooraine, pooltoodete, komponentide ja ka teenustena, enne kui vormub lõpptoodanguks. Siin ei jää võitjaks mitte need, kes rohkem kaupu edasi-tagasi üle piiri liigutavad, vaid need, kes suudavad lisada enam väärtust. Tüüpiliselt lisab kaupadele rohkem väärtust toote arendus, tehnoloogiline töötlus ja disain, samuti logistika, turundus ja kaubamärgistamine, samas kui lihtne kokkupanek on küll tööjõumahukas, ent lisab vähim väärtust.Tüüpiline näide on iPod, mis on küll kokku pandud Hiinas, ent vaid 3% selle väärtusest on Hiinas toodetud. Arenguruumi on kindlasti nendel riikidel, mis asuvad maailma majanduse kasvukeskustes, s.o Aasias ja Ladina-Ameerikas. Eesti kaupleb endisest aktiivsemalt selliste riikidega, nagu India ja Brasiilia, millega EL peab vabakaubandusläbirääkimisi.See võiks samuti olla Eesti ettevotjatele argument ekspordi sihtkohti üle vaadates. EL peab läbirääkimisi 23 riigiga üle maailma ning kavandatavate läbirääkimispartnerite seas on ka Jaapan ning USA. Läbirääkimised pole kindlasti kerged, aga panused on suured –kaubavahetuse liberaliseerimine USA ja Jaapaniga võiks ELi SKPle lisada üle 1,5%.Mida mitmekesisem on väliskaubanduse struktuur nii riikide kui ka sektorite lõikes, seda vähem haavatavad ollakse võimalike tagasilöökide korral. Seda eriti sel juhul, kui tegemist pole kõige stabiilsemate turgude ja partneritega.