Osa eestlastest ootab nagu valget laeva Rootsi IKEA kodukaupade kaupluseketi saabumist siiamaile, teine osa õhkab sakslaste odavketi Lidl järele. See, et IKEA-s on omamärgitooteid pea 100% ning Lidli sortimendis 88% ei huvita seejuures eriti kedagi. Küll aga lendavad emotsionaalsed hinnangud ja kahtlustused siinsete poekettide omamärgitoodete kvaliteedi, päritolu ja tarbimiskõlblikkuse osas.
Millest selline silmakirjalikkus? Veelgi enam – siinsed tööstused kirtsutavad nina, kui toodavad omamärgitooteid kohalikele jaekettidele. Kuid nende arvates on välismaa kettidele allhanget teha justkui auasi ja arenguvõimalus. Viimatisel Toiduliidu konverentsil leidsid juhtivate toidutööstusettevõtete esindajad lausa, et jaekettide omatooted pärsivad tööstuse innovatsioonivõimekust, mis võiks kaasa tuua turu arengu.
Vaatame korra kõnealust omamärgitoodete teemavaldkonda lähemalt. Võib-olla õnnestub tööstustel ohu asemel näha ka võimalusi ja tarbijal eelarvamustest vabaneda.
Omatooted, mida tuntakse ka private label’ itena, on koondnimetus kõikide kaupade kohta, mida müüakse jaemüüja kaubamärgi all. Selleks kaubamärgiks võib olla nii jaemüüja nimi kui ka jaemüüja poolt spetsiaalselt omatoodete kaubavalikule antud nimi. Omatooted ei ole uus nähtus – need on olnud turul juba peaaegu terve sajandi. Algselt oli omatoote pakkumine kaupmehe poolseks reaktsiooniks tootjate piirava margipoliitika vastu. Kaupmeeste eesmärgiks oli säilitada vabadust teha ise oma ettevõtet mõjutavaid otsuseid. Aja möödudes on siia ritta lisandunud ka teisi põhjuseid, mis mõjutavad omatoodete poliitikat.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Kaubandus esilehele