Leppetrahv kui monstrum

Kaubanduskettide kehtestatud leppetrahvid ei ole instrument tootjate kiusamiseks, vaid neid tingib päriselu ehk kauba tarne­ahela erinevate lülide tegutsemine või tegutsematus. Toidutööstureid esindava toiduliidu juhataja Sirje Potisepp kurtis hiljuti Äripäeva teemaveebis kaupmeeste diktaadi üle, mainides seejuures kaubanduskettide ebaausaid võtteid ja ühepoolseid lepingutingimusi. Kaupmeeste liidu tegevdirektor Marika Merilai selgitas samas kaupmeeste nägemust, et seekordne kaupmeestevastane kampaania seisab savijalgadel.

Esimene loobuja kaotaks kõige rohkem

Kes esimesena leppetrahvid oma lepingust välja võtab või leevendab oluliselt nende tugevust, kaotab ka esimesena üldises tarnekindluses ja seega suureneks ka klientide pahameel sellele jaeketile. Seda aga ei soovi ükski tegutsev jaekett.

Kuna kõik tarneahela osapooled püüdlevad tarneahela optimaalsuse suunas, on ringluses kaupa teinekord vähem, kui on selle päeva vajadus, ning seetõttu on hankija roll ja n-ö haldussuutlikkus väga olulised.

Peamiselt tulevad leppetrahvid kauba alatarne tõttu. Kui on tellitud 100 kasti kaupa ja tarnitud ainult pool sellest, siis keti igasse poodi lihtsalt ei jõua soovitud kogust. Siinjuures saan kinnitada, et Rimi kauba hilinemisi küll ei sanktsioneeri, kui jutt ei käi just päevadest.

Võrreldes viie aasta taguse ajaga pole vahepealse ajaga lepingumaastikul midagi olulist muutunud. Jääb mulje, et üksikjuhtumite näol on püütud üles võtta leppetrahvide teema laiemalt. Pigem paistavad teiste hulgas välja teatud hankijad, millest saabki järeldada, et probleemid on nende enda töökorralduses ning ebapiisavas ettevalmistuses hooajaks. Kuidas on poekett süüdi selles, et ühe valdkonna kahest suurtootjast saab tootja A alati asjaga hakkama ning tootja B mitte?

Ühine huvi oleks lõppkliendi rahulolu

Nii toiduliidu kui kaupmeeste liidu viidatud vajadus heade tavade kokkuleppimises tarneahelas on igati tänuväärne algatus, kuna see ilmselt parandaks eri lülide arusaama tarneahela toimimisest. See kokkulepe peaks lähtuma kõigi ühisest huvist – klient tuleb poodi ja saab sealt seda, mida ta otsib ning tal poleks põhjust pahandada ei tootja ega jaeketiga.