Kuidas ma end Kaubamajas rahast tühjaks teha lasin!

Ma ei ole väga ülikonna mees, käin rohkem vabas vormis ringi. Aga kui olid tulekul tütre pulmad, läksin Kaubamajja, et omale uus ülikond osta. Teadsin vaid, et tahan osta heledat ning võimalikult odavat ülikonda.

Kõige õudsam lähenemisviis

Minu jaoks on riidepoes kõige õudsem lähenemisviis, kui näpid seal midagi ja siis tuleb naismüüja ning küsib, kas saab sind aidata? Sellepärast lähengi riidepoodi hästi harva. Jalutasin seal ülikondade vahel ringi ja katsusin vaikselt neid. Kui olin niimoodi mõnda aega ringi jalutanud, tuli üks noormees ja ütles, et ülikonda saab kohendada. Ta viis mu tagaruumi, mis oli rätsepatöökoja moodi ning kus sai ülikonda selga proovida.

Elu kõige kallim särk

Kui olin leidnud lõpuks sobiva ülikonna, mille viigipükse minu jaoks natuke lühemaks tehti, küsis noormees, kas mul selle ülikonna juurde särk on? Ütlesin, et on küll, kodus on mitu särki. Aga olen julgemat sorti poiss, selle ülikonnaga võiks midagi roosat olla. Kohe, nagu naksti, oligi roosa särk olemas. Ning praktiliselt kohe, kui särk mulle selga sai, oli see ka müüdud! Mul pole elu sees nii kallist särki olnud. Noormees küsis nüüd, kas mul lips on ja lisas, et siia sobiks väga hästi punane. Sekundi pärast oli ta tagasi, lips käes. Särk ja lips maksid kokku rohkem kui ülikond. Sama stsenaariumi järgi tõi ta mulle ka moodsa lõikega kingad ja sokid, kuigi neid selles osakonnas ei müüdud.

Rahast lage, aga väga rahul!

See noormees ei olnud müüja, ta ei surunud mulle midagi peale. Ta oli pigem moekunstnik, kes mind stiilselt riidesse pani. Kui tulin kaubamajast välja, olin rahast tühi, kuid rahul, et nägin hea ja sile välja. Usun, et kui oleks olnud talv, oleks see noormees mulle kindlasti ka mantli ja karvamütsi maha müünud.

Sa ei tohi Eesti inimestele midagi peale suruda. On oluline, et Eesti ostjat ei tulistataks, kuid et teda ka minema ei lastaks, sest inimesed ei julge ise midagi küsida.

Loe Bestsales.ee teisi "Hea töö!" rubriigis kiidetud ettevõtteid.