Elustiil kergitab kaalu rohkem kui limonaad

Ilmselt ei ole vaja teaduskraadi, et aru saada, kus on tegelikult probleemi teravik. Laste ja täiskasvanute füüsiline aktiivsus on aastatega drastiliselt vähenenud. Suhkrut sisaldavad tooted võivad olla kui kallid tahes ja võime suhkru toodetest kasvõi igavesest ajast igavesti välja võtta, aga probleem ei kao kuhugi.

Kui 20 aastat tagasi jalutasid lapsevanemad lastega koolitee läbi vaid esimestel koolinädalatel ja edaspidi kõndisid lapsed kasvõi kümme kilomeetrit kooliteed üksi, siis täna sõidavad lapsevanemad oma võsukestele taksot sageli keskkoolini välja. Tõsi, liiklustihedus on kasvanud märkimisväärselt ning laste turvalisus on asi, millesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda.

Koju jõudes ei torma lapsed enam õue sõpradega ukakat või pallimänge mängima. Mängitakse telefonides, diivanil lesides, sageli päriselus kohtumata, virtuaalmaailmas. Jällegi, võime ju öelda, et õues üksinda uidates varitsevad last mitmed ohud, aga algklassilapse tõsine rasvumine on samuti ohtlik. Ja kõige selle valguses pole kunagi kõlanud mõte piirata riiklike aktsioonidega aega, mis lapsed veedavad nutiseadmetes, või maksustada nutimängud ja –rakendused. Aga äkki peaks just seda tegema, selle asemel, et Euroopa ühe kõrgeima maksumääraga Eesti toidu hinda veelgi kergita.

Võitleme laiskuse, mitte toiduainetega

Ka täiskasvanud ei anna oma lastele füüsilise aktiivsuse ja nutiaja piiramise osas eeskuju. Kindlasti on palju tublisid peresid, kes võivad olla uhked selle üle, et ühised sportlikud ja koosveedetud hetked on nende pere kvaliteetaeg. Aga see, kuidas meedias ilmub iga päev mõni artikkel, mis õpetab ilma trenni tegemata „viie lihtsa nipi abil“ kaalu kaotada, näitab, et meie rahvatervise suurim ohutegur ei ole mitte sissesöödav suhkur, vaid krooniline ja lausa pandeemiline laiskus.

On aeg lõpetada demagoogitsemine suhkruga liialdavate tööstuste suunal ning tunnistada, et plaanitava magusamaksu ainus eesmärk ja oodatav tulemus on riigikassa tulude kasvatamine, mitte ülekaalulisusega seotud probleemide lahenemine.

Milline on selle kogutava raha laiem ühiskondlik kasu rahva tervise küsimuses, mille üle tootjad peaksid „vastutustundliku ettevõtluse“ korras rõõmu tundma? Kas valitsus plaanib suhkrumaksust kogutava raha eest käivitada laiaulatuslikke kampaaniaid, mis sunnivad laiska inimest diivanilt tõusma, dressipükse jalga tõmbama ja treeningsaali minema?

Töötasult töötutoetusele