Pandimajad: pensionärid pandivad kulda, ehitajad toovad riistu

Pandimajja Balti jaama turu vastas siseneb viiekümnendais naine. Sikutab esmalt abielusõrmuse mehe sõrmest, seejärel võtab ükshaaval sõrmustest tühjaks oma käe. “Ei vea palgapäevani välja,” lausub ta. Naine on kojamees, mees saab 1000 krooni invaliidsuspensioni. “Hea on, et on selline koht,” ohkab ta. Võtab 700 krooni ja kuu aja pärast ostab ehted välja 822 krooni eest.

Märtsikuust kehtima hakanud väärismetallide seaduse muudatus andis pandimaja pidajatele loa ka ise väljaostmata kuldehteid müüa. Paljud lombardid peavad lisaks ka juveelipoodi või vähemalt oma juveliiri, kes ripakil kullale uue elu sisse puhub. Teised viivad kuldehted proovikotta ümbersulatamisele või panevad komisjonipoes müüki.

Kuld ongi põhikraam, mille vastu raha küsitakse. Vähem on pandimaju, mis võtavad panti audio-videotehnikat.

“Meie klientuur on nii püsiv, et selline hinna kõikumine mõju ei avalda,” lausub Pelgu¬ranna pandimaja üks omanikke ja leti taga askeldav Kersti Soe. Nende firma on üks staažikamaid ja on eestiaegse nime¬kandja järeltulija.

“Meil käivad lausa põlvkonnad. Tuuakse kulda ja hõbedat,” räägib Soe. “Teate, mõnele on siia tulek juba nagu korteriüüri maksmine. Toob ¬ehted panti ja kuu aja pärast ostab välja. Ja nii kogu aeg! Inimesed ütlevad, et naabri käest laenata ei taha. Olen siis neile öelnud, et tegelikult laenate te ju iseenda käest.”

Hõbe on häbemata odav. Kõige pisema prooviga hõbeda gramm maksab siin 1,5, kallim 3,4 krooni. Soe toob näite, et hõbedat on pandiks toodud ka 15 ja 25 krooni eest.

Ehitustööriistad ja ilusad autod pandisKoplis Puhangu tänaval asuv lombard AL TA Tulves, mille ukse all laiutab rohekas Lexus, võtab aga vastu kõike – alates mobiiltelefonidest, mille vastu antakse ehk 50 krooni ja lõpetades tuhandeid kroone maksvate profitööriistadega. Viimaseid on pandimaja viimasel riiulil lademetes ja nende hinnad ulatuvad 3000–4000 kroonini. Isegi autosid panditakse: seisavad hoovis parklas.

Omanik Pavel on selles poes sõnaaher ja piidleb uudistajaid tagaruumis, vaadates valvekaamera pilti ekraanilt.

“Ehitajaid käib siin palju. Tööd enam pole ja toovad oma riistad müüki,” räägib poemüüja Roman. “Tegelikult käib siin alkohoolikuid ja narkomaane. Neid viimaseid on eriti palju, masendav,” räägib Roman. Riiulitel on reas kümneid mobiiltelefone, fotoaparaate, arvuteid, telereid, klaasi all kellad ja muud vidinad.

Äkki tuiskab sisse surrogaatidest haisev mees ja viskab letti pisikese mobiili. “Kui palju selle eest saab?” küsib ta. “100 krooni,” vastab Roman. Mees haarab telefoni ja lubab poole tunni pärast tagasi olla.

Pood, kus on trellid, paksud kiviseinad ja imepisike luuk asjade vastuvõtmiseks, meenutab pigem vanglakongi kui usaldusväärset firmat.

Selle aadressiga firmat pole registreeritud pandimajateenuse osutajana majandustegevuse registris. Augustis tegi keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo neile seetõttu ettekirjutuse ja määras 18 000 krooni trahvi.